Praks usub, et küsimustele, mida teha ehituste käigus tekkivate ülejääkide ning kuidas neile uus kasutus leida, tuleks läheneda hoopis kultuuri vaatenurgast ning muuta ühiskonna mõttelaadi.

"Mulle tundub, et küsimusele on vastus kultuuris. Võime luua seaduse, öelda, et jäätmete tekitamine on kallis ja uued ehitusmaterjalid on veel kallimad, aga enda kokkupuudete põhjalt selle valdkonnaga tundub, et asi algab kultuurist," sõnas Praks "Terevisiooni" stuudios.

"Meil on vaja tarbijat või klienti, kes on nõus oma uues kodus vana akent või ust aktsepteerima. Samamoodi on meil vaja töömeest, kes mõistab, mismoodi vanade materjalidega hakkama saada. Uutest materjalidest on ehitatud aastakümneid, kui mitte aastasadu, ja ümber harjumine võtab aega ja minu seisukoht ongi, et see on väga tugevalt kultuuri küsimus," lisas ta.

Praks nõustus, et oluline osa on ka kliima-aspektil ning kliima ongi algne põhjus, miks teistmoodi mõelda on vaja. "Ehitusvaldkond tekitab umbes 40 protsenti süsinikuheitest, päris suur maht. Kes ehitusvaldkonnas tegutsevad peaksid selle peale mõtlema," nentis Praks.

Samas tõdes Praks, et tehnoloogiaid, mille abil ehitusmaterjale ringkasutusse tuua, on täna veel väga kallid. "Need tehnoloogiad on kallid, keerulised, olen ise käinud Skandinaavias vaatamas objekte, kus ehitusmaterjale on ringselt kasutatud ja hoone arendaja ütles, et kõik need lahendused on umbes kümme korra kallimad kui uued materjalid," rääkis Praks.

Soov ehitada uusi hooneid taaskasutatud ehitusmaterjalidest nõuab ka omajagu muutusi infrastruktuuris. "On vaja suurt halli, kuhu kõikide erinevate doonorhoonete jupid justkui ritta seada ja siis peab arhitekt nende vahel jalutama, vaatlema ja need kokku panema. See on sootuks teistsugune protsess. Kuid me töötame selles suunas. BIM-projekteerimise meetodiga, millega arhitektid täna töötavad, saavad nad andmesisendit, et millised uksed, aknad, laepaneelid, seinaelemendid jne kasutusel on, aga sellist ehitusmaterjalide katalogiseerimist täna veel pole," selgitas Praks ning lisas, et ringsel projekteerimisviisil on küljes negatiivne konnotatsioon, nagu see päris ehituse juurde ei kõlbaks.

"Seniks kuni pole pilootprojektide näol avalikke ruume, on väga raske, ja siinkohal peaks ka riik eeskuju näitama ning neid pilootprojekte looma. Kindlasti on seal alati ka mingi rohepesu maitse juures, aga see on ka evolutsiooni osa. Peamegi alguses tekitama projekte, mis on oma valikutes ehk veidi irratsionaalsed, aga kui need objektid on loodud, siis läbi nende saab kogemusi, saab midagi juba sertifitseerida ja sealt edasi liikuda," ütles Praks.

Puudu on ka vastavatest ehitusinseneridest, kes saaksid doonorhoonetele ekspertiise teha. "Neid ei ole väga palju, kes saaksid täna doonorhoonet vaadelda ja hinnata, et see seinaelement või see laepaneel on kasutatav," lisas ta.

Praksi sõnul ei mõelda praegu ka uusi hooneid uutest materjalidest ehitades selle peale, kuidas neid samu materjale tulevikus kasutada. Selle hõlbustamiseks oleks vaja erinevad elemendid panna kokku nii, et need oleks võimalik tulevikus ka kerge vaevaga lahti võtta ja uuesti ringlusesse saata. "Igasugused vahud ja liimid teevad selle problemaatiliseks."

Hetkel oleks Praksi sõnul taaskasutatud ehitusmaterjalidega töötamiseks vaja kellegi väga suurt initsiatiivi ja soovi. "Peab olema ikka püsti hull," tõdes ta. Samas on korduskasutatavaid materjale, mida saaks ringkasutusse võtta Eestis palju, kui arvata välja 1990. aastatel ehitatud hooned, mille materjali keskmine kvaliteet on Praksi sõnul pisut kehvem.