Mart Jagomägi: elagu Eesti Raamatu Aastad!

Nii nagu mood on mõeldud eelkõige inimestele, kes ei tea, mida selga panna, on ka keelereeglid suuresti mõeldud neile, kes keelt ei valda, kirjutab Mart Jagomägi oma arvamuskommentaaris.
Tore oli lugeda Helika Mäekivi kirjutist, sest miks ei peaks rõõmu tundma, kui pööratakse tähelepanu raamatule, tema aastale, tema suurele tähtpäevale ning tema suurtele tähtedele.
Mõnes põhifaktis on autoril õigus. Teadaolevalt esimene eesti keelt sisaldav trükis trükiti 1525. aastal ning määrati põletamisele (kui eeldada, et Johannes Brandes oma päevikus ei eksi ega valeta). Kõik ülejäänud täiendid sellele on uurijate suurema või vähema tõenäosusega oletused, kuid sellel siin ehk ei peatu rohkema kui Brandese tõdemusega tema päevaraamatus: "Tõsi küll, doktor Meppen [väärõpetuse uurija, doktor] ise säilitas igaühest eksemplare, nii nagu kahtlemata ka raad neid säilitab." Seega ei hävitatud kõiki eksemplare ning kusagil võib midagi alles olla.
Kuidas on siis ajalooliselt kirjutatud EESTI RAAMATU AASTA ning mis oli nende algus- ning lõppkuupäev?
24. II 1935 – 24. II 1936: Eesti Raamatu Aasta
24. II 1975 – 24. II 1976: Eesti Raamatu-aasta
23. IV 2000 – 23. IV 2001: Eesti Raamatu Aasta
30. I 2025 – 14. III 2026: Eesti Raamatu Aasta
Helika Mäekivi esimene põhjendus on, et kui ürituse nimetus seletab iseennast, siis kirjutatakse see tavaliselt väikeste algustähtedega. Nagu selgub autori jutust, ei saa ta aru, mis üritusega on Eesti Raamatu Aasta puhul tegemist. Võin kinnitada, et ta ei ole esimene. See ei ole mingi kindel kalendriaasta. Raamatuaasta pole veel kordagi alanud 1. jaanuaril. Esimest korda on raamatuaasta pikem kui aasta. Teiseks, nagu ta kirjutab, on see nii tavaliselt, aga mitte alati.
Teiseks toob ta mängu teema-aasta. Pärast raamatuaastat 2000/01 algatas Kultuuriministeerium väga tänuväärse teema-aastate programmi, liites nende hulka tagant järele eelmise raamatuaasta. Ainult et Eesti Raamatu Aasta ei ole teema-aasta. Sellega on nõustunud ka Kultuuriministeeriumi töötajad. Tõsi, tehnilistel põhjustel on eesti raamatu 500. sünnipäeva info praegu kultuuriministeeriumi kodulehel teema-aastate rubriigis.
Ka kolmas põhjendus sobib suurtähe kaitseks, sest erinevalt arvamusest, et raamatuaasta piirdub vaid raamatukogude või isikliku lugemisega, on raamatuaasta mõeldud üle-eestiliseks, kogu Eesti territooriumi hõlmavaks.
Helika Mäekivi jätab liiga kergekäeliselt kõrvale "asjaosaliste enda loodud tava". Need asjaosalised ei ole ainult käputäis selle raamatuaasta korraldajaid-eestvedajaid, vaid tegemist on siiski juba 90-aastase traditsiooni ning tuhandete inimestega.
Nii nagu mood on mõeldud eelkõige inimestele, kes ei tea, mida selga panna, on ka keelereeglid suuresti mõeldud neile, kes keelt ei valda. Tasub meenutada Otto Wilhelm Masingut, kes kirjutas: "mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat". Kui keelekorraldajaile ei anna rahu Eesti Raamatu Aasta "ebareeglipärasus", siis kirjutagu see oma eranditesse üles.
Toimetaja: Kaspar Viilup