Keelekommentaar. Head eesti raamatu aastat!

Keeletoimetaja Helika Mäekivi annab värskes keelekommentaaris näpunäiteid, kuidas kirjutada alanud eesti raamatu aastast.
Tänavu möödub 500 aastat vanima eestikeelse trükisõna ilmumisest. 1525. aastal tuli trükipressi alt teos, arvatavasti Martin Lutheri missa tõlge, mis sisaldas tõenäoliselt eesti- ja lätikeelseid tekste. Teel Eesti poole teos arestiti ja siia see ilmselt ei jõudnudki. Ühtegi eksemplari pole trükisest säilinud, kuid selles, et just nende kaante vahel oli esimene teadaolev eestikeelne trükitekst, on teadlased üsna kindlad.
Eesti raamatu aastat tähistatakse neljandat korda. Kuidas peaks selle nimetust aga kirjutama – kas suurte või väikeste algustähtedega? Vähemalt kahel korral on korraldajad ise kasutanud kirjapilti Eesti Raamatu Aasta ja nii on seda tehtud ka tänavu. Küsigem siiski: kui jätta kõrvale asjaosaliste enda loodud tava, siis kas õigekirjareeglite järgi on suurtähtede järele vajadust?
- Kui ürituse nimetus seletab iseennast, siis kirjutatakse see tavaliselt väikeste algustähtedega (v.a selles sisalduv nimi): perepäev, sügisjooks, Viljandi pärimusmuusika festival. Suurte tähtedega kirjutatakse üritusenimed, mis iseennast ei seleta, st me ei oska kohe öelda, millega tegu, nt Teeviit, Prima Vista (kirjandusfestival), Siil (kaitseväe suurõppus). Et eesti raamatu aasta laseb otsekohe mõista, mida silmas peetakse, ei ole õigekirjareeglite kohaselt mingit põhjust seda suurte esitähtedega kirjutada.
- Meil on olnud mitmesuguseid teema-aastaid, nt 2024. aasta oli kultuuririkkuse aasta, 2023 liikumisaasta, 2022 raamatukogude aasta. Järjepidevuspõhimõtet saab rakendada ka teema-aastate eeskujul ja sel juhul on väike esitäht igati sobiv.
- Kui kirjutada eesti keset lauset suure algustähega, ei pruugi see viidata eestikeelsusele, vaid Eesti riigile või territooriumile. Aga raamatuaasta mõte on tähistada 500 aasta möödumist just eestikeelse trükise ilmumisest. Sel põhjusel võib suur täht olla suisa eksitav.
Seega ei ole esisuurtähtede kasutamine tarvilik ning ühemõtteline ja õigekirjaliselt korrektne on eesti raamatu aasta, lühemalt raamatuaasta.
Eesti Keele Instituudi keelekorraldajate sõnul on aegade jooksul sama esitäheküsimust üksjagu küsitud ja ikka on vastatud, et kirjutatagu eesti raamatu aasta (= eestikeelse raamatu aasta). Seda põhimõtet järgivad ka näiteks Sirp, Postimees ja ERR.
Veel üks huvitav asjaolu. Eesti raamatu aasta kodulehel võib märgata kaht logo. Ühele on kirjutatud eesti raamat 500 aastat, teisele Eesti Raamatu Aasta 2025. Näib, et kasutajatel on võimalus valida, kumba kirjapilti eelistada.
Lugemisrohket eesti raamatu aastat kõigile!
Toimetaja: Kaspar Viilup