Maria Galina ei ole Eesti ulmelugejale päris tundmatu. Mikrokirjastus Skarabeus on tema loomingut varemgi vahendanud, tõlgitud lühijutt "Lodusaared" võitis 2014. aastal ka Stalkeri ulmeauhinna. Autorikogu ilmumine on aga suurem sündmus kui mõni jutt suuremas antoloogias.

Eraldi tasub tähele panna, et pikka aega Moskvas elanud ja vene keeles kirjutanud Galina lahkus sealt, kolis oma ülikoolilinna Odessasse, suhtleb nüüd vene asemel ukraina keeles ning punub vabal ajal Ukraina armeele moondamisvõrke. See on praeguse sõja taustal just selline moraalne standard, mida tahaks näha.

Kogumik "Dagor" sisaldab nelja lühiromaani. Mulle selline lähenemine meeldib – mõistan hästi neid, kes ütlevad, et lühiromaan on üks nõudlikumaid lühivorme. Selliste lugude pikkus võimaldab lasta tekstil vabamalt hingata ning need ei saa mängida ainult mõne nutika triki või puändi peale.

Väljastpoolt vaadates on üsna huvitav, et kogumiku lood on pärit üsna pikast perioodist: esimene on kirjutatud juba aastal 2001 ja on tõenäoliselt autori üks varasemaid ilmunud lugusid. Sisu poolest on aga huvitav see, et iga lugu on oma stiililt kas jäljendus, töötlus või austusavaldus.

Esimese loo "Hüvasti, mu ingel" (2001) toimumiskohaks on Ukraina alad, kuid selles maailmas on inimestele lisaks Maal üles kasvanud veel üks humanoidne liik. Kuuejäsemelised ja kahesoolised Austraalia mandrilt pärit "inglid" on alati olnud targemad ning võimsamad ja hoidnud inimkonda madalamal positsioonil – kuid muutused on õhus.

Lugu ise on üldiselt korralikult tehtud. Autor on planeerinud lõpplahenduseni viivad aspektid ette ja asetanud need hoolikalt oma kohtadele. Teatav alustaja kirjaniku tunne sellest siiski jääb ning ka stiil pole veel omanäoline, tunda on näiteks vendade Arkadi ja Boriss Strugatski mõju.

Teine lugu "Dagor" (2006) on pühendatud fantaasia- ja õuduskirjanduse varajastele klassikutele H. P. Lovecraftile ja Robert Howardile. Sellele sobivalt on koloniaalajastu seikluse tegevus asetatud Aafrikasse, kus grupp inimesi otsib džunglist kadunud linna – ühte nende seltskonnast aga piinab rinnale kinnitunud tilluke deemon.

Selle loo suureks tugevuseks on painajalik ning just piisaval määral veidralt nihestunud õhkkond. See kõik tuleb eriti hästi esile kadunud linna olemuse juures, mis on küll lühike, kuid ehk kõige andekam osa loost. Lõpplahendus on sellega võrreldes ehk isegi liiga lihtne ja natuke nagu samm tagasi.

Stiili poolest vast kõige ambitsioonikam on kolmas lugu "Punased hundid, punased haned" (2009). See on üles ehitatud kui hulk väljavõtteid Nõukogude populaarteaduslikust reisikirjast Siberisse, kuid igale sellisele väljavõttele järgneb jutustus sellest, mis peategelasest naturalistiga tegelikult toimus.

Selle andeka ja väga korralikult välja mängitud võtte pärast on see lugu minu arvates kindlasti kogumiku parim. Kui millegi poolest kritiseerida, siis pärast kõike loo jooksul toimunut tundub lõpplahendus pisut pettumust valmistavalt pehme. Kuid ka autori selline valik on tegelikult täiesti arusaadav.

Viimane lugu "Lauto ja kõik seesugune" (2013) on kirjutatud Poola kirjaniku Andrzej Sapkowski fantaasiasarja "Nõidur" maailmasse (tõenäoliselt laiemalt tuntud ka Netflixi telesarjast "The Witcher"). Loo peategelaseks on sarjast tuntud rändlaulik Tulikas, kes on saabunud ühte sadamalinna oma vana sõbra Essi pulmapeole. Kuid siis saabub linna ka kõikehõlmav katastroof.

Ma usun, et "Nõiduri" maailma austajatele on see igati meeltmööda lugu, sest tehtud on see siiralt ja tõsiselt, isegi stiilis on pisut tunda autoripoolset Sapkowski jäljendamist. Teistele lugejatele pakub see ehk pisut vähem, kuid täiesti korralik iseseisev jutustus on see ka neile, kes Sapkowski maailma taustast midagi ei tea.

Tervikuna võib selle autorikogu üle tunda tõesti head meelt. Mõned siinsetest lugudest sobivad rohkem žanriteadlikele inimestele, kuid jutustust "Punased hundid, punased haned" võib julgelt soovitada igaühele, kes on kunagi Nõukogude reisikirju lugenud ning seda ka siis, kui nad ulmet muidu kunagi kätte ei võtaks.

Ka üldiselt rikastavad sellised tõlkevalikud meie kirjanduspilti. Kõige otsesema võrdlusena meenub mulle paar aastat tagasi sama kirjastuse poolt välja antud Soome ulmekirjaniku Maarit Leijoni autorikogu. Odessalase (nii armastab Galina ennast ise kutsuda) siinsed ulmejutud on täpselt sama head.