Ivan Võrõpajevi tegelane on sageli tänapäevane sekulaarne inimene, kes ei tunne end religioossena, aga satub vastamisi pühaga. Selline inimene ei märka, et tema aastavahetused on saturnaalid, mil argireeglid ei kehti, tema aeg on tsükliline iPhone'ist uue iPhone'ini, ta ei näe Marveli kangelastes Olümpose jumalaid ning tema omailma kujundavad arhetüübid. Ta ei usu kliimamuutust, küll aga seda, et tehisaru hävitab inimkonna, sest selles peegeldub talle teadmata jumalate viha ja veeuputuse müüt.

Vanemuise "Joobnud" on liikuvam ja suurem kui kümnenditagune Theatrumi lavastus. Suur lava pakub võimaluse kukkuda suuremalt, rääkida valjemalt, stseenide vahel bänd tuleb ja läheb. Laval on poodium istekohtadega ja saalist vaadates meenutab see kunagist Pavel Zobnini "Illusioonide" lavastust publiku ette asetatud seinasuuruse peegliga. On oht, et publikule muudabki suur lava Võrõpajevi teksti pelgaks vaatemänguks. Võimalik, et kriitika näeb lavastuses kas teoloogilist targutamist või siis tüütuks kiskuvat lällamist, aga Võrõpajevi teiste näidenditega (ja tegelastega) võrreldes on trupp ja lavastaja tabanud õnnestunult n-ö võrõpajevlikku inimest.

Karneval. Võrõpajevi tegelane kukub argiilmast läbi kronoloogia põranda sakraalsesse ilma ning sirutab käed välja, et millestkigi kinni haarata. Sageli on see armastus, mis muutub tegelaste kõnes sünonüümseks sõnadega "jumal", "püha", "mina", "igavik" … Enamasti aga jääb armastus armastuseks. Võrõpajevi näidendis "Dreamworks" kirjeldab Meryl situatsiooni, mis põhimõtteliselt kordab "Joobnute" teemat: me rajame oma elud millelegi, mida peame igaveseks, "aga see kõik muutub ja põhi, millel me seisime, [—] hakkab jalge alt ära kaduma. Me tunneme väljakannatamatut valu, kui meie liivalossid lagunevad." David vastab: "… Minu meelest on armastus ainus asi, mis on püsiv selles maailmas, mis on tõepoolest tehtud liivast." Ka "Joobnute" puhul oleks ennatlik näha kas lihtsalt omadega hädas purjus inimesi või siis teoloogilist arutelu jumala olemuse üle.

"Joobnute" tegelased on inimesed, kes tunnevad, et elu on tühjavõitu, joovad ennast täis ja avastavad, et enne jooma hakkamist hoidsid tõestatud ja ratsionaalsed tõed nende maailma paigal. Kõik tegelased on rõhutatult pealispindse taustaga – reklaamiinimesed, pankurid, modellid –, need, keda kipume pidama elukaugeks ja plakatlikuks. Muidugi on ka prostituut, kelle töövahend ongi mängitud kirg. See on vahest näidendi miinus: näidata näpuga pankuri suunas, et mida too elust teab, on intriigi mõttes natuke liiga madalale asetatud latt.

Kristin Pritsi mängitud prostituut Rosa ja Reimo Sagori Marki kohtumine finaalis võiks muutuda triviaaldostojevskilikuks tekstiandmiseks, kuidas lits lunastab inimkonna, aga ei muutu. Muutuks, kui lavastus (ja tekst) rõhuks realismile. Võrõpajevi tekstis on aga veel üks kiht, mille lavastus säilitab ja mida näitlejad oskavad mõnuga ära kasutada. Taustal toimub suur filmifestival, see on aga sõltuvalt elukutsest kas veidi enam või vähem pejoratiivne sõna karnevali kohta.

Võrõpajevi inimene pöördub karnevalil eliadelikult kordumatust ning seetõttu kohutavast ajaloolisest ajast kunagisse ürgaega, mil aega veel ei olnud, hierarhiaid polnud, rollid ei kehtinud: peig on kostümeeritud pruudiks, abikaasad lähevad lahku ja saavad uuesti kokku, surnud ärkavad ellu, surma ei ole, sugulased sünnivad eimiskist, kass tapab ema. Vana lõpeb lõplikult, uus pole lihtsalt uus aastanumber, vaid ka "uus sina": seni pole sa eales trennis käinud, aga hiljemalt 2. jaanuaril kindlasti lähed. Rudolf (Rasmus Vendel) ütleb Maxi (Kaarel Pogga) kohta põhimõtteliselt karnevali definitsiooni: "… ta abi­ellub homme, las ta siis naerab, vähemalt täna – viimast korda."

Kõrge ja madal vahetavad karnevali käigus kohad. Filmifestivali direktor Mark kroonitakse "Joobnutes" vale­kuningaks nagu Jeesus krooniti juutide kuningaks. Antropoloogid (Frazer jt) on näinud Jeesuse kroonimises sarnasust roomlaste saturnaalidega (ja paljude teiste iidsete kevad- või aastalõpupidustustega), mil sotsiaalne kord keerati pea peale ning mõni pätt valiti kuningaks. Ka kuningas ise pidi nendel päevadel valekuningat teenima. Lõpuks muidugi löödi valekuningas maha ja taastati sellega kord universumis. Filmifestivali direktor valekuningana on mõnus iroonia, sest justkui eeldab, et sellist tööd saab teha ainult kaabakas (mida Mark kunagi ei salgagi). Rosa küsimus lõpus – "Kas sina oled Jeesus Kristus?" – ei tõsta Marki Jeesuseks, vaid ennustab tema ohverdamist (Mark on peale muu ka vähihaige). Mark vastab: "Jaa."

Prostituut ja Jeesus ühes lauses toob muidugi meelde vene kirjanduse, aga samamoodi võib see meelde tuua Georges Duby kirjelduse Charles VI karnevalidest, mis olid "omamoodi looduse pahupidipööramised", ületasid "öö ja päeva piiri" ja sundisid pagema pimeduse. "See kulmineerub ümberriietumises ja maskeraadis. Senjöörid ja daamid vabastavad end iseendast. Pühas miimis samastavad nad end Hea Röövli või kannatava Jeesusega. Peol saavad nad kuningas Arthuriks või metsinimeseks, kes lööb maha ükssarviku. Ja kogu peo vältel mängivad nad armastust."* Kui ei teaks – ja ignoreerides senjööre-daame –,võiks seda tsitaati pidada remargiks "Joobnutes".

Joobnuid oleks lihtne ja pinnapealne mängida Nietzsche igavese taastuleku võtmes – kuidas sa elaksid, kui kogu sinu elu kõigi sündmustega korduks uuesti ja uuesti terve igaviku? Vähihaige Mark ütleb alul: "Surma ei ole. Kõigekõrgem võtab meid enda juurde ja ongi kõik." See on Mircea Eliade mõttes lineaarne argiaeg. Joobnud on joobnud ainuüksi ahastusest või nihilismist. Aga nähes "Joobnute" situatsiooni karnevalina, milles rollid ei kehti, sotsiaalse põhjuse-tagajärje asemel on kaos, kaotab Nietzsche mõttemäng oma judinaid tekitava jõu. Festivali käigus luuakse maailm kaosest uuesti. Mitte dostojevskilik prostituut ei lunasta maailma, vaid filmifestivali direktor, kes võtab endale üheks õhtuks Jeesuse Kristuse maski, loob uue maailmakorra. Rosa tõstab Marki üles selleks, et valekuningas langeks, festival lõppeks ja universum jätkaks tavapärast toimimist.

Näitleja keha, tegelase vaim. Teatris on kõige keerulisem mängida unenägu, joodikut ja hullumeelsust, sest kõigi kolme puhul on tinglikkuse ja realismi vahekord ohtlikult sarnane teatrile. Enamasti on joodik üle mängitud, hullumeelne on karikatuur ning unenäos pole seda usutavust, mis meid öösel ärkvele raputab.

Keeruline on mängida mängimist nii, et see ei muutu mängu näitamiseks. "Joobnute" tegelased kehastuvad pidevalt ümber, vaimustuvad millestki, järgmisel hetkel nutavad justkui hoopis teise inimesena. Kui küsida, et mis mäng see neil on, jääb Johan Huizinga definitsioonidest vähemalt selle näidendi ja lavastuse puhul vajaka. Juba seetõttu, et tegelased on algusest lõpuni maani täis ja Huizinga ei näinud joobumuses mängu. Küll aga lõi Roger Caillois omaette mängukategooria ilinx'i: sellise mängu eesmärk on just peapööritus, šokk ja muud tugevad tunded.

Võrõpajevi tegelased satuvad keset eliadelikku katkestust, mis korraks lõpetab argiseadused ja reeglid, pöörab rollid pea peale keset saturnaale, nad on vastamisi pühaga. Lisaks sellele on nad purjus ning mängivad selles piiritletud ajas ja ruumis sotsiaalseid mänge. Purjakil inimeste mäng on näiteks teise ületrumpamine: kui õudne abikaasa kellelgi on. Võistuleinamine: purjus inimene ei taha lihtsalt leinata, ta peab leinama kõige efektsemalt. Mimikri (ka üks Caillois' kategooriaid): inimene esineb kellegi teisena. Flirtimine: ainult tema armastus on see kõige õigem. Mäng Caillois' kategooriate vahel on see, mis muudab "Joobnud" näitlejale tõsiseks proovikiviks. Sest üldises mängusituatsioonis – me vaatame ju etendust, näitamist – on veel üks sisemine mäng. Korra libastudes ja näidates joodiku mängu, muutub näitleja hetkega ebausutavaks.

Näiteks: joodikud kipuvad ümber kukkuma, aga enamasti ei juhtu nendega seejuures midagi. Näitleja ei tohi endale päriselt haiget teha, publikul ei tohi korrakski tekkida tunnet, et valu on päris. Publiku ja näitleja vahel on vaikiv kokkulepe: näitleja lubab end mitte vigastada, ja publik lubab, et nad usuvad, et tegelane on valudes suremas. See on üks "Joobnute" paradokse: näitleja kukub ennast vigastamata, aga samamoodi kukub joodikust tegelane. Kuidas sellist olukorda mängida nõnda, et publik saaks enda antud lubadusest kinni pidada?

Teine paradoks on vähemasti sama põnev. Kui inimene on juua täis ja avab oma hinge, siis ta tahab, et teda usutaks. Joodik ei taha olla purjus, ta üritab kaaslast veenda, et just nüüdsama on talle avaldatud universumi tõde, teda peab kuulama ja uskuma.

Vanemuise lavastuses on tugevamad rollid need, mille puhul on näitleja vähemalt intuitiivselt suutnud endale selle paradoksi selgeks mõtelda: ma mängin purjus inimest, kes üritab meeleheitlikult näida mittepurjus, s.t tõsiseltvõetav. Ma ei tea, kas asi on selles, et nooremad inimesed enam viinaurgastes ei aele, või milleski muus, aga just nooremate näitlejate joodikud tunduvad lavastuses mängituna. Vanematel näitlejatel õnnestub luua rollides rohkem nüansse. Omaette võlutrikk on Karol Kuntseli pankur Karl. Mingi näitlejatehnilise meisterlikkusega õnnestub Kuntselil rääkida täiesti pehme keelega ja samal ajal perfektse diktsiooniga.

Püha ilmumine. Aga ikkagi. Näitleja võib joobnut mängida suurima sisse­elamisega, midagi jääb puudu, kui ta ei taju Võrõpajevi näidendist näidendisse korduvat eliadelikku argise ja püha dialoogi. Võrõpajevi inimene heitleb pidevalt püha ja jumalaga. Tema jumal on sageli lihalik, näiteks "Unenägudes" usub üks tegelane, et jumal on veri, mis inimeste soontes voolab. "Ühel on jumal reesus negatiivne, teisel reesus positiivne, aga kolmandal lõigati üldse kõri läbi ja ta jooksis jumalast tühjaks." Jumala sõnast olulisem on hierofaania või hetk, mil püha ilmub – sest püha võib olla ükskõik mis. Pühaks võib muutuda suvaline kivi, mille su armastatu sulle mererannas annab.

"Joobnutes" on Priit Strandbergil õnnestunud Gabrieli roll minu meelest just seetõttu, et ta suudab ühendada loomupäraselt joodiku imestuse ja kogemata leitud tõe. Joonud inimene sõnastab midagi endale ootamatut, siis haarab sellest kinni ja sõnastab edasi, kuni lõpuks räägib jumal teab millest. Gabrielil ei ole venda. Mingi uiu ajel Gabriel ütleb, et tal on vend ja see vend on vaimulik. Spiraali pidi edasi kulgedes saab sellest vennast katoliku vaimulik. Lõpuks Gabriel küll räägib oma vennast, aga käitub ise vaimulikuna.

Teine näitleja, kes saab aru võrõpajevlikust ontoloogiast, on Kuntsel pankur Karlina. Karli joomakaaslasel Gustavil (Margus Jaanovits) on teooria: Karli emal oli kassiallergia ja see ema lõpuks tappiski. Karl vaidleb niisuguse energiaga vastu, et otse komistab lausele: "Mu ema ei surnudki, ta elab!"

Enda märkamata satub Karl sõnastamistuhinas sakraalsesse ruumi, milles elu ja surm pole ühe suuna ja pideta kronoloogia eri otsad. Sakraalne ruum pole ühetaoline, sellel on kese, maailma­telg. Nii Strandberg kui ka Kuntsel suudavad näitlejana tuua esile hetke, kui nende tegelase teadvuses juhtub midagi imelikku. Eliade "püha" ilmub hetkel, mil me kogeme midagi tavalisest eristuvat, nagu Mooses jäi vaatama põlevat põõsast. Võrõpajevil on selleks hetkeks joobnu kuumavas ajus ellu ärganud ema või sündimata vend. Või purjus naine tänaval, kes sulle (su enda naise juuresolekul) korraga armastust hakkab avaldama, ja sa usud. Nagu juhtub Karliga.

Ühest küljest pole kehalisus Karlile takistus – ema võib olla surnud või mitte, kass elada või mitte –, teisest küljest ta isiksusena otse ripub keha küljes. Karl tunnistab teises vaatuses Lindale (Marika Barabanštšikova), et on teda petnud rohkem kui kümne naisega. Ta on veendunud, et kõik mehed ja naised valetavad oma kaasadele. Lourenz (Ken Rüütel) vaidleb sellele vastu pika monoloogiga, mille tõlkeversioonis kordub "ära põe", lavaversioonis on sellest saanud "ära kuse", mis näibki töötavat Rüütli loodud karakteriga paremini. Kui Karl esindab siin profaanset, siis armastusse kui maailma korrastavasse algesse uskuv Lourenz selgelt sakraalset, püha.

Sarnane kehalise ja vaimse armastuse, püha ja argise dihhotoomia nagu siin stseenis või "Joobnutes" üldse esineb Võrõpajevil mujalgi eri versioonides. Näiteks "Illusioonides" tunnistab Danny Albertile: "… ma armastan Sandrat kõige tõelisema, kõige kaunima armastusega, mida maailmas leida on, kuid … kui ma vaatan sinu naist Margareti, olen ma suremas soovist seksida." "Joobnutes" on Võrõpajev jaganud selle sentimendi kahe tegelase vahel ning mõnevõrra karakterit pisendades andnud Lourenzile banaalselt teoloogilise konnotatsiooni, mis teises vaatuses, mil Rüütlil ongi rohkem mängida, näitlejal ikkagi õnnestunult toimima hakkab.

Lourenz on kõndinud vee peal ja sellest läbi kukkunud. Võib-olla pole see nii lavastatud, on kogemata juhtunud, aga selles stseenis on ilus detail. Kui vee peal kõndinud läbimärg Lourenz/Rüütel pikka kirglikku kõnet peab, on tema jalad paljad. Tema heledad varbad on pidevalt maast lahti, need liiguvad ilmekalt, justkui kiidaks nad mehe suule kaasa. Hetk hiljem läheb Linda/Barabanštši­kova oma mehe Karli juurde, et mitte päriselt andestada, aga vähemalt "mitte kuseda". Lindal pole kingi, ta kannab musti sukki. Linda astub kindlalt, astub täistallaga. See, mismoodi üks näitleja tahaks nagu otse lendu tõusta ja teine on kindlalt maa küljes kinni, on stseeni sisu arvestades õnnestunud kaunis kujund.

Võiks arvata, et joobnu mängimine annab näitlejale niisuguse laengu, et ta unustab ennast ära, ei pööra tähelepanu intonatsioonile, forsseerib, oluline pole enam repliigi sisu, vaid see, kui mänguliselt näitleja seda öelda suudab. Puhuti see lavastuses juhtubki ja pole ilmselt parata. Aga tundub, et kogu truppi valdab hoolimata traagilistest nootidest ja kohati keerulisest tekstist mingisugune karnevalilik rõõm, mis hoiab Võrõpajevi teksti avatuna. Ja laseb sellega mõttes kaasa mängida täpselt iseenda rikutuse tasemelt.

* Georges Duby, Katedraalide aeg. Kunst, Tallinn 1999, lk 333-334.