Kes sa oled, kust tuled, kuhu lähed?

Sain äsja 24-aastaseks. Üles olen kasvanud Õismäel. Olen perekonna ainus laps. Vanematel oli dilemma, kas nimetada mind Joonataniks või Mattiaseks, nimetasid siiski Mattiaseks. Juurtelt olen viiskümmend protsenti põline hiidlane ja enam-vähem viiskümmend protsenti põline setokas. Algul tahtsin saada võistlustantsijaks, siis jalgpalluriks, siis näitlejaks ja nüüd vist peaaegu olengi näitleja. Väiksena olin tegelt ka autistliku põhjalikkusega loomauurija, teadsin peast sadu ja sadu loomaliike ja kujutasin end ette loomateadlasena, aga sellisena, kes seikleb kogu oma elu džunglites ja koobastes ja ületab ookeani vee all delfiini seljas. Vot. Praegu on mul käsil suur elumuutus. Ma vahetan esimest korda elus kodulinna. Lähen Tallinnast Tartusse.

Mis oli sinu elu esimene suur teatrielamus?

Olin enne kaheksandat klassi teatris paar-kolm korda käinud, aga nägin seal alati mingitesse tobedatesse trullakatesse keskaegsetesse riietesse riietatud vanemaid daame ja härrasid, kes kõik kõnelesid mingil hästi paatoslikul ja võltsil hääletoonil ja laususid mulle, lapsukesele, täiesti arusaamatuid asju, mida nad ise ei tundunud ka eriti uskuvat, seega kogu see asi oli mulle hästi igav. Ma vaatasin palju filme, kus nägin päris emotsioone, päris tundeid, päris inimesi ja siis järsku sattusin teatrisaali, kus kõik oli lihtsalt nii võlts. Teater tundus kõige igavam koht maailmas ja ma ei saanud aru, mille pagana pärast inimesed siin üldse käivad. Aga ma andsin teatrile veel ühe võimaluse ja läksin Eesti Draamateatrisse vaatama lavastust "Väljaheitmine". Ja no… tuli välja, et teater võib ka jumala lahe olla! Kui ma seda lavastust näinud ei oleks, siis poleks ma võib-olla kunagi enam teatrisse läinud.

Kui sa ei oleks lavakasse sisse saanud, siis kes oleks sinust saanud?

Lavakas oli mu plaan A ja see oligi ainuke plaan. Ma arvan, et võib-olla ma oleks hakanud seljakotiränduriks või siis jalgpallitreeneri litsentsi tegema. 

Kes on sinu lemmiknäitleja Eestist, kes välismaalt? Miks?

Eestis on päris palju häid näitlejaid, lemmikut kindlasti nimetada ei oska. Rääkimata välismaast. Kui rääkida fänniks olemisest, siis neid faase on mul ikka palju olnud… Leonardo DiCaprio faas on selline enam-vähem elukestev, Joaquin Phoenixi faas oli pikk ja sügav, Willem Dafoe faas tuleb ja läheb. Märt Avandi oli vist esimene Eestist pärit näitleja, kes mulle tohutult meeldis, aga ka Tambet Tuisk, Priit Võigemast, Marika Vaarik… Ühesõnaga mulle meeldivad paljud näitlejad. 

Millest tunned Eesti teatris puudust?

Ma ei ole veel teatris töötanudki, mis ma noor kukk ikka targutan siin. 

Unistuste tegelane, keda laval või ekraanil mängida?

Minimaalselt kümne aasta pärast tahaksin Richard III olla. Ja alates 19. septembrist 2026 ei olegi üks mu unistuste materjal enam pelgalt unistus, vaid juba teostunud unistus. Selleks on Ivan Võrõpajevi "Joobnud". Minu esimene roll rahvusteatris Vanemuine saab olema lavastuses "Joobnud".

Mis on teater? Seleta ühe lausega.

Teater on koht, kuhu inimesed tulevad kokku ja vaatavad kõik ühes suunas. 

Mida sa teatrist kõige enam otsid?

Katarsist. 

Kas elu ilma teatrita on võimalik?

Ikka on. Aga mis elu see on? 

Anna mõned soovitused: üks film, üks raamat, üks lavastus.

Ma soovitan tulla Tartusse Draama festivalile ja vaadata Ekspeditsiooni lavastust "Ma ei märganudki, millal sa läksid". Siis vaadake ikka kindlasti ära Nolani uus film "Odüsseia" ja tehke seda võimalusel IMAX-is. Ja veel soovitan Allen Carri raamatut "Kuidas lõpetada suitsetamine ilma tahtejõuta", aga noh, seda lugegu need, kes tunnevad selleks sügavat vajadust…

Lõpetuseks viis lühiküsimust:

1. Film või teater?

Praegu on suur filminälg, aga muidu ei ole vahet.  

2. Esimene või viimane rida?

Esimene.

3. Sõnateater või kaasaegne etenduskunst?

Kaasaegne sõnateater.

4. Suur saal või tubateater?

Vahet ei ole, peaasi et on, mida mängida.

5. Shakespeare või Beckett?

Shakespeare.