Kes vähegi Florian Wahli loomismallidega kursis on, see vist ei saanud tõsimeeli uskuda, et Wahl jätkab ootuspäraselt või siis vähemalt selles kõige esimesena pähe kargavas ootuspäras. Tema ja AI koostöös valminud "Flo Raadio" järellainetust kõrvalt vaadates on olnud isegi päris raske pihta saada, kas selle edu on Wahli loomingulisusele ja vabadusele mõjunud pigem positiivselt või hoopis kuidagi pingestavalt, visanud saabastesse mingisuguseid kivikesi, mida seal muidu poleks olnud.

Loomulikult on see andnud platvormi(ohoo!), loonud võimalusi (jee!) ning muud head, mis kaasneb eduga, aga kuidas ja kas see kandub edasi tema muusikasse, mis tahab ja on tahtnud pigem provotseerida kui meeldida, on omaette küsimus. Oli ju "Flo Raadio" ka paberil ka provokatsioon, aga lihtsalt selline, mille üle kõik rõõmsad olid ja lasid ennast rõõmuga provotseerida, kuni algne mõte ehk veidi kaduma läks.

Kaks aastat tagasi viis Wahl äärmus-absurdi erinevad žanriklišeed, aga "Rahutuvi" peal viib ta igasuguse muusikalise standardsuse peaaegu miinimumi, nii, et põhimõtteliselt on rohkem tegu kuuldemänguga, kui muusikaalbumiga. Noh, ütleme peaaegu. Küsimust, kas see on ikkagi "muusika" või muusikaalbum, ta igatahes tekitab, samas kui AI-ga tehtud "Flo Raadio" puhul ei tulnud selline mõte pähegi.

Ma ei tea, kas see nüüd kinnitab minu kuuldemängu-mõtet või lükkab hoopis ümber, aga samal ajal on "Rahutuvi" ka esimene Wahli projekt, mida kuulates ma lõpuks mõistsin võrdlust Wahli ja Onu Bella vahel. Seni pidasin ma seda liiga kergekäeliselt loobituks. Minu tajus ja kasvamises oli Onu Bella, ja seda mitte nüüd halvustavas mõttes, pigem humorist kui muusik. Ja kuigi Wahli muusikas on nali alati olemas olnud, siis on see võrdlus eelkõige veidi ülekohtune Wahli muusikaliste ideede kohta ning ka Wahli nali on olnud nüansseeritum, mitmeteralisem, vahel lausa kurb jne. Samamoodi, lihtsalt ilmestamiseks, ei näe ma ühisosa Wahli ning Bläck Rokiti või PS Troika või Kuldse Trio vms vahel.

Tahan öelda seda, et esimest korda kaalub intensiivne sketšilikkus ja nali Wahli plaadil üle muusika, mis jääb esimese varju. Kuigi, tegelikkuses, kui proovin enda seisukohalt minema lennata ja eemalt vaadata, siis võib täiesti vabalt vaielda, et onubellalikkus oli maksimumis just "Flo Raadio" peal, kus käis mäng ja nali popmuusika kui sellise ümber.

Kuigi kuuldemängulisusest on võinud muidugi rääkida ka "Intellikõntsi" või "Katarsis garanteeritud" puhul, siis "Rahutuvi" peal ei ole vaate- ja kuuldemängulisus muusikasse nii nähtamatult integreeritud, oli küll tasakaal, aga see langes siiski lõpuks muusika kasuks. Aga ehk see ongi taotluslik, võib-olla on see lihtsalt soundtrack muusikalile, mis peagi välja kuulutatakse, aga "Rahutuvi" kui albumit hinnates mängib see siiski rolli. Eks olegi albumid-salvestused Floriani muusikast nii või naa vaid pool, kui sedagi. Ülejäänu moodustavad elavad esitused, mis on saanud viimastel aastatel võtta aina suuremaid mõõtmeid. Ja sinna sobib ka "Rahutuvi" kuuldemängulisus, mis on valmis saama vaatemängulisuseks.

Kuid muusikaliselt on "Rahutuvil" kindlasti vähem lugusid, mida kaasa võtta ka siis, kui tervet rännakut Floriani ajusse ei jaksa ette võtta. Või siis isegi kui on lugu alles, siis on see nii sisu- ja naljatihe, et ei jaksa teda lihtsalt ülejäänud albumist välja rebida. Näiteks vesimärkide alla maetud "Fondüü kahvel - ametlik Remix", kus artist teeb kõik selleks, et sa ei saaks kuulata seda lugu, mis ta tegi, mis kontseptsioonina on muidugi lõbus, esimest ja teist korda kuulates naljakas, "Rahutuvi" tervikus loogiline, aga, mis seal salata, vahel tahaks ikkagi lugu ka kuulata.

Selge erand veel mõne vähem selgema erandi seas on aga super-catchy digipopi lugu "Lõvi", mis suudab leida üles selle intellikõntsliku ja katarsisgaranteeritudliku tasakaalu, kus teeb super esituse ka Wahli sidekick, DJ ja Rauli nime all ka sooloartistina tegutsev Johannes Parman. Wahli autotune-tämber on juba üksi tugev ja ilus, Rauli nasaalsus ja rabedus sobivad selle juurde ideaalselt. Rääkimata umbes-täpselt sama segastest laulusõnadest, mis on küll ehk veidi-veidi mõttevoolulikumad ja freestyle'itumad kui Wahli omad, aga siiski löövad. Eriti Natalja Mets, Rain Epler ja mõtetest lausa puhevil pea.

Aga kuidas on "Rahutuvi" siis kuuldemänguna, kui seda nii käsitleda? 41 minutit hoiavad vee peal meile juba tuttavad Wahli etteaimamatud riimid, mõttearendused ja seosed. Imekombel leiab ta veel ka oma lemmikteemadel ja -naljadel uusi nurki, kuigi esimest korda on ka neid, mida oleme vist idee tasandil juba liiga mitu korda kuulnud (nt read stiilis "Mussolini tegi liini").

Wahl korjab ja nopib endiselt üliosavalt meie ümbert pealtnäha juhuslikke fragmente ja suudab siis need koondada, samuti pealtnäha juhuslikult, üheks tervikuks, mis ühe suure prožektori valgusvihuna meile ühest või mitmest sellest ääreni vastuolusid täis maailma nurgast silma kiirgab. Ilma suure vaevata ja otseselt punnitamata voolib Wahl välja pikemalt õhus olnud pinged, inimeste ajude tagaosas vilksavad salamõtted ning neid ümbritseva reaalsuse põhimõttelised vastuolud (nt "III MS treiler").

Igatahes on "Rahutuvi" Wahli taandumine tuttavamate liistude juurde ja ehk veidike ka "Flo Raadio" tekitatud "segaduse" maha raputamine. Aga mida Wahl siis nii väga maha raputab?

"Flo Raadio" projekti kuju on vist igavesti muutuv. Vahepeal on asjad kahe ja veidi rohkem aastaga arenenud sinnani, et juba mõned kuud hoiatab üle päeva keegi asjasse puutuv kogu inimkonda tehisintellekti ja kõige selle eest, mida too endaga kaasa võib tuua. Meie ühismeedia ja linnaruum vohab täiskasvanu kombel rääkivatest beebidest, kassidest ja tehis-pitsadest, mille kõrval on mummudega toodud välja viis põhjust, miks ühte või teist restorani külastada. (Siit mõte luua AI-st puutumata jäänud ettevõtete registri: kui sa pole langenud oma turunduses millegi nii odava ja labase kasutamiseni, siis saad sellise "Eesti toode"-laadse kleepsu. Või mis?)

Kitsamalt muusikas on AI-st saanud vahepeal reaalne probleem, mis hiilib sisse akna- ja põrandapragudest nii vaikselt ja kõikide muude õuduste keskel, et ei pane tähelegi enne, kui ametlikes edetabelites on sees (erinevalt "Flo Raadiost") puhas AI-slop. Seda proovitakse välja juurida, märgistada, eemale hoida; Suno, mille abil Wahl "Flo Raadio" lõi, on Warneri näol küll ühe olulise liitlase saanud, aga teiste suurte plaadimärkidega käib autoriõiguste rikkumise eest pidevalt kohtuvahet ning käib välja sadu miljoneid.

Ja raha ei haise ning tehismuusika tootmise võimaldajad on saanud enda eest rääkima üha autoriteetsemaid muusikatööstuse hääli, mille najalt õigustavad nende programmide tavakasutajad, tehismuusika genereerijad aina enam enda iseenda "panust" ja mõni on ehk suutnud nii sügavale auku vajuda, et peab oma prompt'itud muusikat mingit sorti loominguks.

Miks ma seda räägin ja mis sellel on pistmist "Rahutuviga", mis ei ole AI album (vähemalt mitte "Flo Raadio" mõistes) ning proovib sellest kõrvale/tagasi põigata? Hea küsimus. Vast on põhjus natuke just selles "maha raputamises" ja kuskile eelmisesse (eba)normaalsusesse naasmises, mida "Rahutuvi" teha üritab.

Kuigi suurematest hittidest vajavad puhkust võib-olla nii publik kui ka Florian Wahl, siis see, mis "Flo Raadiost" alles jääb, on tegelikult endiselt puhtalt florianwahlilik. Kui asi niimoodi tükkideks lahti võtta on see album/eksperiment juba puhtideeliselt endiselt täiesti segane nähtus ja muutub ajas ehk aina segasemakski, mis siis, et "Mu vend on lesbi" jõudis ka kuhugi, kuhu Wahl ei planeerinud kunagi jõuda ega võib-olla isegi ei tahtnud.

Toimunuks see kõik näiteks sel aastal, siis mõne kuu pärast veebruaris võiksime vast pääseda rahvusvahelistele uudiskülgedelegi teatega, et Eestis anti aasta meesartisti auhind välja AI-ga loodud albumi eest. Ainuüksi see fakt läheb ajas aina kreisimaks ja võiks jätta meist mõnusalt futu ja samal ajal hukku toova mulje. Seda viimast me polegi vist saanud ega saakski muud moodi jätta.

Ja tuletagem veel meelde ka seda, et nagu sai kirjutatud ka kahe aasta taguses arvustuses, siis "Flo Raadio" lisasid Wahli diskograafiasse kuulajad, ja alles haibi järel sai see ka ise albumiks. Algselt nimetas Wahl seda lihtsalt "absurdseks AI-raadio eksperimendiks", millega ta katsetas ajal, kui majas pidi lapse pärast olema vaikus. "Flo Raadio" ei olnud isegi mõeldud mingisuguse märgilise reliissina ja ühegi teise artisti puhul poleks seda nii ka käsitlema hakanud: Wahl oli ise loonud piisavalt pöörase konteksti ja eeldused, et katsetus tehisintellektiga tundus täiesti normaalse järgmise sammuna.

Nii et kui "Flo Raadio", ükskõik milliseks, kes ja millal seda hindab, oli Wahli diskograafias siiski edasiminek, siis nüüd astub ta vaikselt, aga siiski astub kaks sammu tagasi, turvalisemale pinnasele. Ette tasub see rännak igal juhul võtta, igav ei hakka, aga ehk on "Rahutuvi" eelhäälestus, taashäälestus, jalge aluse uuesti paika panemine, et saaks teha uuesti floraadioliku pöörase hüppe tulevikku, mida keegi veel aimatagi ei oska ja mis realiseeruma hakkab alles mõned aastad peale ilmumist.

Seni saame mõtiskleda, millal sureb füürer ja mis siis saab ja kas Florian peaks ehk järgmiseks kandideerima.