Festivali viimasel reedel oli Soome-Karjala interdistsiplinaarse tantsukunstniku Elina Pirineni uuslavastuse "Ghosts of Rosegarden" Eesti esietendus. Laval olid seitse tantsijat (Simone Benini, Elias Berglund, Karolina Ginman, Age Linkmann, Arolin Raudva, Vera Tegelman, Julia Mäkelä) ja Pirinen ise ning Avanti! kammerorkester koosseisus Terhi Paldanius, Reeta Maalismaa (viiul), Hanna Hohti (vioola), Joasia Cieslak (tšello) ja Antti Salovaara (fagott).

Laupäeval, Sõltumatu Tantsu festivali (STF) viimasel päeval, etendus Ruta Ronja Pakalne ja Laura Gorodko "Freedom to Lose Control Together with the Many".

"Ghosts of Rosegarden" algas muinasjutuliselt, kuid muutus kiiresti jämekoomiliseks. Lavakujundus ja kostüümid meenutasid fovistlikku maali, kus sobimatud, erksad värvid moodustasid koherentse, kuid silmi ärritava vaatepildi. Ka tantsijate käitumine oli metslaslik: rabelev, primitiivne liikumine ja frivoolsus muutsid niigi intensiivse atmosfääri ülekoormavaks. Tantsijate omavaheline suhtlus oli korraga seksuaalne, hävitav ja hooliv. Selles värvikirevas, primitiivses maailmas ei olnud seadusi ning metslased olid vabad käituma nii, nagu soovisid.

Etenduse alguse võrdlemisi optimistlik õhkkond asendus hiljem täieliku vastandiga: värvirikkast keskkonnast liiguti steriilsesse kasvuhoonesse, kus toimuvat vahendati kaamera otsepildi kaudu. Kasvuhoones nähtu oli kõike muud kui värvikirev. Ekraanilt jälgis publik stseenide jada, milles oli kehavedelikke, ohverdust ja alastust. Groteski näitamine ekraani vahendusel peaks justkui tegema selle mõju intensiivsemaks, sest kaamerasilm tungib lähemale, kui publik ise suudaks. Ometi mõjus see kõik kaugena. Teatav šokifaktor neis stseenides siiski oli, kuid ei see ei jäänud kauaks kestma.

Teos käsitleb huvitavalt naise kui ema ohverduslikkust ja paradoksaalsust. Ühelt poolt on naine elu looja, teisalt on tema keha eos abjektne: miski, mis regulaarselt eritab verd, väljaheiteid ja vahetevahel ka lapsi. Seetõttu on ema kujund armastusväärne ja hoidev, kuid ka eemaletõukav ja frustreeriv. Sarnast paradoksaalset suhet on tunda ka Pirineni lavastuses, kus ema on korraga nii kriitika ja viha kui ka armastuse objekt.

"Ghosts of Rosegarden" oli oma transgressiivsuses mõjuv, kuid ka kiiresti väsitav. Kui esimene emotsioon hakkas vaibuma, kestis stseen veel edasi, justkui proovides šokiseisundit vaatajas kauem elus hoida. Tugev reaktsioon rauges ning asendus tüdimusega. Ehkki lavastus oli kohati väljavenitatud, mõjus see oma intensiivsuses ja rahutuses siiski värskendavalt.

Festivali lõpetas Pakalne ja Gorodko lavastus "Freedom to Lose Control Together with the Many". Meditatsioonivormis lavastus tegi täpselt seda, mida pealkiri lubas. See andis vabaduse olla, nautida ja tantsida ning võtta festivalist viimast vahetult enne selle lõppu.

STF viis vaataja – nagu lubatud – rännakule. Lai valik lavastusi andis publikule võimaluse reflekteerida, kogeda, tunda ja olla. Varasemad arusaamad koreograafia mõistest laienesid, moondusid ja muutusid täielikult. Sõltumatu Tantsu Lava tiimi kureeritud aegruumi järele jääb kuni järgmise festivalini puudust tundma. Samas on hea meel, et on, mida suure huviga oodata.