Teisipäeval etendus Tallinna Linnahallis Rootsi kunstnikeduo Land Before Time'i (Joanna Holewa Chrona ja Yared Tilahun Cederlund) tantsulavastus "Waterkind". Kolmapäeval kohtus festivalipublik Von Krahli teatris, et vaadata Iraani juurtega Euroopas tegutseva koreograafi ja tantsija Armin Hokmi teost "Shiraz". Mõõn, mis pühapäeval festivalile saabus ja jätkus ka esmaspäeval, on läbi. 

"Waterkind", nagu nimigi lubab aimata, on inspireeritud veest: tantsijate liikumine on voolavad ja kulgevad. Kaks keha on nähtamatu ainese kaudu omavahel ühendatud ka siis, kui nad kordagi etenduse jooksul üksteist füüsiliselt ei puuduta. Etendajate omavaheline sünergia aitab luua uue ruumi, milles aeg ei liigu tavatempos, vaid aeglustub ja kiireneb vastavalt tantsijate tahtele. 

Uue aegruumi tekkele aitas kindlasti kaasa ka etenduspaik. Tallinna linnahall võib mõnele tekitada nostalgiat, kuid mulle kui 22-aastasele mõjub see uudse ja võõrana: ühtaegu kolossaalse ja unustatuna. Ruum laveerib oleviku ja mineviku vahelisel hallil alal, mis suurendas etenduse mõjuvust. Tantsijad viibisid vaheldumisi aegluubis ja tavaajas. Liminaalne, ruumist tingitud atmosfäär ja teose ajaline moonutatus sobisid sujuvalt kokku ning mõjusid ulmeliselt, ehk isegi maaväliselt. 

Kolmapäeval etendus Armin Hokmi "Shiraz", mille pealkiri tuleneb Iraani linnast, kus aastatel 1967–1977 toimus rahvusvaheline kunstifestival. Pärast etendust toimus kunstnikuvestlus autoriga, mida modereeris kuraator Evelyn Raudsepp. Hokmi ise kirjeldas lavastust kui austusavaldust ja edasiarendust, kus Shirazi kunstifestival on pigem kontseptsioon kui konkreetne sündmus: teos ei ole kollaaž festivali arhiividest, vaid fantaseerimise tulemus. 

Minimalistlik lavakujundus, muusika, mida Hokmi liigitas pärsia trap'iks, ning koreograafia moodustasid koos hüpnotiseeriva atmosfääri. Tantsijate intiimsed ja vaoshoitud liigutused ning pisikesed sammud, millega üle lava liiguti, jätsid hingamisruumi igale kehale. Isegi kui koonduti lava ühte või teise nurka, säilis etendajatel täielik individuaalsus. Kuid aegamisi kasvavate ja sünkroniseeruvate liigutuste kaudu muutusid ka tantsijad ühtsemaks. Lavastus mõjus trupi kollektiivse ettekujutusena Shirazis toimunud kunstifestivalist. 

Hokmi enda sõnul on koreograafia inspireeritud mitte niivõrd Lähis-Ida kultuuriruumist, kuivõrd kantrist, balletist ja laulja Shakira liikumisest. Vaatamata seinast seina inspiratsiooniallikatele oli "Shiraz" kõike muud kui hektiline või ülekoormav. Teos oli delikaatne ja talitsetud, kuid mitte kordagi malbe. Shirazi transilaadsed kordused mõjusid hüpnootiliselt ning panid vaataja keskenduma ja reflekteerima, ilma et teos oleks aktiivselt selle nimel võistelnud.