Tänavune Sõltumatu Tantsu festivali (STF) programm viib publiku aegruumilisele rännakule: festivali üritused toimuvad mitmes erinevas paigas üle Tallinna ning kõik valitud teosed tegelevad ühel või teisel moel koreograafia mõiste piiride avardamisega. Festivali kava koosneb nii kodu- kui ka välismaistest lavastustest, klubiõhtutest, vestlustest ja töötubadest.

Festivali südamikuks on koosolemise rõõm. Sõltumatu Tantsu Lava (STL) on Eesti teatrimaastikul olnud pikalt kaasaegse tantsu-skeene lipulaev, kuid festival on veel kanda kinnitamas: STF toimub tänavu alles teist korda. Hetkel, kus erateatrite rahastus pole kiita, on imetlusväärne, et STL leidis võimalused ja ressursid kümnepäevase (!) festivali korraldamiseks. Juba see, et tantsukommuunile on leitud ruum, kus järgnevad päevad koos kogeda ja tunnetada tantsukunsti, väärib tähistamist. Nagu ka TantsuRuumi eestvedaja Maria Solei Järvet festivali avakõnes ütles, siis tantsuruum saab mõjuda kallistusena. Loodetavasti pakub ka tänavune festivaliprogramm lisaks koreograafia mõistmisele-mõtestamisele ka üht suurt aja- ja ruumiülest embust.

Kuid enne aegruumi rännakule asumist maandus publik STL-i kodusaali, et vaadata lavastussarja ,,Koreograafia+" teise osa esietendust. ,,Koregoraafia+" uurib koreograafia mõiste piire valdkonnaüleste sümbiooside kaudu. Õhtu jooksul etendub kolm lühietteastet kolme paari poolt. Duode üks osapool on kogenud koreograaf, kes valis endale dialoogipartneri teiselt erialalt. Koos loodi etteaste, mis uuris valdkondade ühisosasid ning erinevuseid, et selle kaudu avardada koreograafia mõiste piire.

Esimene duo, kes asus koreograafia piire kompama, oli Britt Kõrsmaa ja Ülle Kirss – kõrva-, nina- ja kurguarst ning foniaatria õppejõud – teosega ,,Foniatrix". Tantsimine toimub tavapäraselt keha nii-öelda makrotasandil: keha kui tervik, mida etendaja liigutab vastavalt vajadusele või tahtele. Selles etteastes toimub aga liikumine, mida juhendab Kirss, Kõrsmaa sees. Mikrotasandil toimuv tants keskendub kõrilihaste liigutamisele erinevate hääleharjutuste abil. Publik jälgib toimuvat tänu miniatuursele kaamerale, mis arst on sisestanud tantsijasse nina kaudu. Etteaste on oma abjektsuses paeluv: ekraanile kuvatud kaamerapilt kõrist teeb publikule nähtavaks tantsija veresooned, ilamullid ja liigutused. Introspektiivne teos vaatleb koreograafiat kui midagi, mis võib aset leida ka meile muidu nähtamatutes paikades.

Elle Viiese ja kirjanik Jan Kausi etteastes ,,Lahenduskäikudes" hakati pseudomatemaatilises keeles kirja panema ja publikule selgitama valemit tantsu olemusest. Viies Tartu Ülikooli kirjandusteaduse magistrandina ja Kaus kirjanikuna on kindlasti selle sarja kõige loogilisem duo. Etteaste ei tegele nii väga koreograafia definitsiooni piiride kompamise ja laiendamisega, vaid pigem mõiste süvaanalüüsiga. Etteaste oli lahendatud Viiese käekirjale omaselt: liigutuste jadad ning sellega põimitud tekst, mis koos moodustavad tähendusliku terviku, mida publik mõtestama asub. Tundus, et paaril sündis koostöös suuremaid ideid, mida ,,Koreograafia+" formaati ei olnud võimalik mahutada, kuid seda üritati siiski. Tiheda, kuid põneva materjali jaoks ei olnud lühietenduse formaat kõige sobilikum, kuid kunstnike ehitatud vundament on piisavalt tugev ja potentsiaalikas, et sellele ehk tulevikus järgmiseid koostööprojekte üles ehitada.

Anumai Raska ning rulataja, muusik, foto- ja videograaf Lauri Tähe etteaste ,,skeit skeit linna" kohtus tantsu- ja tänavakunsti keskmes. Täht rulatas ja Raska lihvis tehnikat, jäljendades Tähe liigutusi ilma rulata. Etteaste keskendus rulatamise ja tänavakunsti stigmatiseeritusele ja positsioonile ühiskonnas. Hetkel, kus Tallinn on "sõjas" tänavakunstiga, on teos väga asja- ja ajakohane, pakkudes muidu paljude poolt kritiseeritud kunstivormile nii-öelda ametlikumat platvormi. Lauri Tähe arhiividest pärinevad videoklipid, mis panid igatsema tahumatut linnaruumi, koos 0x (Mihkel Kuusk, Jürgen Volmer) heliteosega ,,Metonym" moodustasid koos nostalgiahõngulise terviku. See mõjus ühtaegu showcase'ina kunstivormile, mida tihti lavalaudadel näha ei saa kui ka austusavaldusena tänavakunstile laiemalt. Veidi melanhoolne, kuid samaaegselt ka lootusrikas lõpp festivali avapaugule.