Pühapäev viis festivali publiku Meriton Sport Spa- ja Saunakeskusesse, et seal vaadata Islandi kunstnikeduo Forget-Me-Not (Snædís Lilja Ingadóttir ja Sigríður Ásta Olgeirsdóttir) lavastust "Femme Physique". Esmaspäeval maandus festival taas STL-i ruumides Kreeka koreograafi Sofia Mavragani lavastuse "Glorious Epic" etenduseks. Kahe teose ideed olid tugevad, kuid nende teostus jättis soovida. Võrreldes festivali tugeva algusega ja Jefta van Dintheri "Unearthi" meeliülendava etendusega laupäeval olid kaks järgnevat päeva leigemad. 

,,Femme Physique" muutis Meritoni spaa- ja saunakeskuse kohvikuala ning fuajee morsipeopinnaks, kus pühapäevaste pannkookide asemel pakuti sooje vahvleid ja kohvi piimaga. Muusika mängis, vahvliküpsetajad-etendajad tegid tantsusamme ning ruum oli lobisevat rahvast täis. Nagu viibiks tavapärases teatrikohvikus, ainult õhk oli veidi magusam ja kloorisem. Vestlused vaigistas kammerkoori Sireen laulmine, mis saatis publikut riietusruumi ning sealt edasi spaasse.

Spaa on tuntud kui koht lõõgastumiseks ja rahuks, kuid paljude jaoks on see ka paik, kus keskkonna nõutav teataval määral keha paljastamine tekitab ebamugavust ja ebakindlust. "Femme Physique" aga võttis selle keskkonna ning vabastas selle 45 minutiks igasugusest pingest ja negatiivsest konnotatsioonist, mis sellega kaasneda võib. Etendajad vihtusid trenni, ujusid ja liikusid nii, nagu tahtsid. Nende toimetusi saatis Sireen ning etendus päädis Cindy Lauperi "Girls Just Want to Have Fun" laulmise ja koori vette hüppamisega. 

"Femme Physique" mõjus ühtaegu võimsalt ja südantsoojendavalt, kuid ka pisut pealiskaudselt. Naise keha vabandamatult kujutamine on motiiv, mis kindlasti vajab ja väärib käsitlemist, kuid pinnapealne teemakäsitlus, mida on viimastel aastatel erinevates kontekstides palju nähtud, on hakanud end vaikselt ammendama. Naise keha kui midagi, mis on kõikvõimas, habras ja ilus, kuid samas ka patriarhaalse ühiskonna pideva kriitika sihtmärk, on mitmetasandiline teema, mis on põnev ja sisutihe, mistõttu leian, et seda võiks ka põhjalikumalt lahata. Teisalt sobis lavastuse lakooniline lähenemine vihmasesse pühapäeva ning tervikuna mõjus see millegina, mida nimetaksin wholesome empowerment'iks. 

Esmaspäeval toimunud Kreeka koreograafi Sofia Mavragani lavastus "Glorious Epic" põimis omavahel kokku Kreeka pärimuse ja kaasaegse tantsu. Kahe tantsija – Efthimios Moschopoulose ja Maria Bregianni – liikumine laveeris pidevalt sünkroniseerituse ja sünkroniseerimatuse vahel. 35 minutit kestev etendus koosnes peamiselt hüplemisest ja liikumisjadade kordustest. Koos hämara, roosalt valgustatud lavakujundusega ning taustal kõlava teknotümpsuga muutus vaadatu hüpnotiseerivaks. Mõne segmendi kaudu murti ka kordusest välja ning korrapärane rütm muutus. Näiteks suudlusest liiguti sujuvalt üle Kreeka-Rooma maadlusele omasesse positsiooni, mis illustreeris lavastuse tuuma – kangelaslikkuse ja haavatavuse vahelisi pingeid. 

Etendusele järgnes vestlus Mavraganiga, mida juhtis tantsu- ja filmikunstnik Rūta Ronja Pakalne. Vestlus aitas avada lavastuse taga peituvaid ideid ja motiive, näiteks kreeka antiikpärimuse koormat, mis on kreeka kunstnikel alati kaasas ning millega "Glorious Epic" üritas luua tavapärasest erinevat suhet.

Mavragani öeldust jäi aga kõlama mõte, et liikumise taga ei peitugi sügavamat tähendust: koreograaf ja idee autor soovis luua teost, mis keskendub vaataja meelelisele tajule ning mitte niivõrd tähendusloomele. Kuna aga suur osa lavastuse atmosfäärist on esitatud taandatud kujul, jääb tunne, et midagi on teosest justkui puudu: koreograafi taotletud kogemus ei jõua täiel määral vaatajani.

Selle teose puhul tuleneb taandatus sellest, et "Glorious Epic" esietendus Ateenas Alcatrazi striptiisiklubis ning koos tantsijatega oli laval ka muusik. Eestis etendus teos aga STL-i saalis ning ilma elava muusikata. Saali ehitatud blackbox ja selle valguskujundus aitasid luua sobivat atmosfääri, kuid paraku ei suudetud klubikeskkonda täielikult matkida. Lavastuse idee tegeleda võimusuhetega sugestiivsuse ja sensuaalsuse kaudu on põnev, aga vaatajana jäin tahtma kogeda teose n-ö päris, terviklikku varianti.