Sõltumatu tantsu päevik | Katarsis

Grete Liina Tuuksam jagab mõtteid tänavuselt Sõltumatu Tantsu festivalilt. Teises sissekandes vaatleb Tuuksam Kai kunstikeskuses etendunud "Unearthi" ja Paavli kultuurivabrikus toimunud lavastust "/", mis mõlemad olid erinäolised, vabastavad ja mõjusaid.
Reedel ja laupäeval väljus festival Sõltumatu Tantsu Lava hoone seinte vahelt ning liikus Kai kunstikeskusesse ja Paavli kultuurivabrikusse. Programmis olid kaks erinäolist, kuid sarnaselt vabastavat ja mõjusat lavastust.
Kai kunstikeskuses etendunud Jefta van Dintheri kolme ja poole tunnine "Unearth" viis minimalistliku atmosfääri ning etendajate kehade ja hääle koosluse kaudu vaataja transilaadsesse seisundisse. Näitusesaal, kus etendus aset leidis, oli tühi: truppi ei toetanud ükski tehniline lahendus. Ruum täitus aga kiiresti publikuga, kes võis vabalt saalis liikuda. Kümneliikmeline trupp kulges sujuvalt publiku vahel ringi ning laulis, ümises, sosistas.
Etenduse vältel oli vähe hetki, mil saal täielikku vaikusesse mattus. Sõnade ja liikumiste kordus koos õhtu tulekust tingitud kunstisaali hämardumisega mõjus rituaalselt. Tekkis keskkond, kus justkui iga saalis viibiv inimene oli nähtamatu niidistiku kaudu teistega ühendatud: oli ühtekuuluvustunne, kuid säilis ka ruum sisekaemuseks. "Unearth" võimaldas vaatajal peaaegu neljaks tunniks astuda justkui alternatiivses ajas ja ruumis eksisteerivasse keskkonda, mida valdas täielik rahu.
Festivaliprogrammi raames sai nii reede kui ka laupäeva õhtupoolikud ja öötunnid veeta Paavli kultuurivabrikus. Kahe klubiõhtu vältel sai vaadata performance'eid, kuulata erinevaid artiste ning ka TAB 2026 paneeldiskussiooni.
Õhtute keskpunktiks oli Jaapani tandemi – tantsija ja koreograaf Ayano Yokoyama ning heliprodutsent 34423 – lavastus "/". Hämar ruum, eklektiline elektrooniline muusika, neoontuled ja terava, filigraanse liikumisega Yokoyama olid tugevaks kontrastiks sellele, mida oli paar tundi varem Kai kunstikeskuses kogetud.
Kuid oma tuumalt ei olnudki kaks teost niivõrd erinevad, kui esmapilgul tundub. Neid ühendas teatav vabadus, mida publik ruumis kogeda sai ning kollektiivse ja individuaalse vahelise piiri kompamine.
"Unearth" mõjus oma minimalistliku, kuid võimsa loomuse tõttu sakraalselt ja andis vaatajale kaasa kompleksse ning laetud tundeelamuse. Yokoyama ja 34423 etendus pakkus võimaluse "Unearthist" tingitud emotsioonid ja energia välja elada, õõtsutada ning tantsida. Kahe lavastuse vaatamine paaritunnise vahega oli kontrastne, ent mõtteliselt terviklik kogemus: meditatiivne rännak, mis päädis katarsisega.
Toimetaja: Annika Remmel





















