14.05 

Festival sai avapaugu kolmapäeval. Muidu niigi kitsas Tartu Uus Teater oli puupüsti rahvast täis. Esimesena oli kavas ,,Millest on tehtud väikesed tüdrukud" (Keithy Kuuspu, Liisa Saaremäel). See ei olnud minu esimene rodeo eelnimetatud lavastusega: käisin kuu (ja kaks päeva!) tagasi seda Tallinnas vaatamas. Esimene rodeo polnud aga liiga edukas: lahkusin Kanuti Gildi Saalist segaduse ja isegi teatava nukrusega. Kuigi pealkiri pole küsimus, siis esmalt lootsin saada teada, millest on tehtud väikesed tüdrukud. Teisel vaatamisel ei hakanud vastuseid otsima, kuid siiski jõudsid need minuni.

Kõik keerleb tooruse ümber: valmimata lavakujundus, mida etenduse alguses ehitatakse, savi käsitlemine erinevates olekutes ning muna storyline. Saaremäeli ja Kuuspu jutt on samuti toores: pikad pausid, eneseiroonia ja isiklikkus. Kehaliselt toimuvad toorusotsingud forsseeritud topshopilike naeratuste ja sunnitud esinduslike poosidega, kuid ka publikusse ehitatud liumäest üles minemisega.

Kuigi Saaremäel ja Kuuspu liiguvad tagasi, ei mõju toimuv nostalgilise püüdena põgeneda lapsepõlve, imalat maiku ei jää suhu. Just vastupidiselt toimub otsing millessegi, mis meis kõigis siiani mingis vormis eksisteerib. 

Lavastus pani mind tundma nii nagu Tiktokis miljoneid vaatamisi saanud seebilõikamisvideod (miinus ebaproduktiivsuse süütunne, mis jääb Tiktoki tarbimisel tülitama). Kordagi ei hakka igav ning lõpuks leiad end transilaadsest seisundist, kust eriti väljuda ei tahagi.

Esimesel vaatamisel jäi mulje, et Vera Vicei kasutati just musikaalsel eesmärgil lavastuses kuidagi eriti vähe. Teisel katsel moodustasid aga toored helid nagu telliste kriipimine ja savi voolimine harmoonilise terviku naisduo loominguga. 

Ega siiani ei teagi, millest on tehtud väikesed tüdrukud, kuid tänu sellele lavastusele tekkis uus tung taasavastada endas see toorus.

15.05

Neljapäeval sai ära vaadatud kaks etendust: ,,Roti rumba" ja ,,Saal3 vol 3".

,,Roti rumba" oli nunnu, mannavahuline ja ülestimuleeriva muusikaga õudukas. Keskkond, mis näis algul nii turvalisena, muutus etenduse lõpuks täpselt selle vastandiks ja roosa vaip tõmmati brutaalselt vaatajate jalge alt ära. Kui muidu ollakse publikuna harjunud, et etendajad avavad end nende ees, siis ,,Roti rumbas" ei jäänud lõpuks vist ühtegi indiviidi, kes oleks paljastamata jäetud.

Käsikaamera, mida etendajad (Liisbeth Horn, Kärt Koppel, Anumai Raska) käsitlesid, kehtestas end etenduse esimesest hetkest juba konstandina ja peaaegu vältimatu oli vaatajana mitte selle pilti jääda. Kui aga oli aeg filmi vaadata, siis tabas publikut kollektiivne arusaam, et see polnud ainus silm, mis meid jälgis. Eelnevast toredast piitsa- ja püssimängudest koostatud film mõjus siiski veel naljaka ja toredana.

Aga see polnud veel finaal! Kõik öeldu ja tehtu muutus matkimisobjektiks. Ja kõik lõppes tühjaksimeva krahhiga. Rõve tunne oli, räpane isegi. Et siis niimoodi ma käitungi, kui keegi mind ei vaata? Aga keegi ju vaatab. Alati vaatab. Ja ehk matkib ka?

Pärast emotsionaalset kõikumist ja ebakindlat tunnet sai nähtud ,,Saal3 vol 3", mis osutus tasakaalukaks vastandiks eelnevalt kogetule. 

Publikule oli tungivalt soovitatud ruumis vabalt liikumine, lamamine ja istumine, kus iganes hing ihaldab. ,,Saal3" kontseptsioon seisnes kolmes lühilavastustes, mida kandsid ette kolm erineva taustaga kunstnikku: Lauri Lest, Andrus Aaslaid, Lisette-Marie Viilup. Genialistide Klubi saalile anti hääl, ruumis liikumine võimaldas seda häält ka erinevalt kuulata, tajuda, vastu võtta.

Andrus Aaslaidi ja Lisette-Marie Viilupi etteasted mõjusid meditatiivselt. Kuigi liikumine oli lubatud, ei tahtnud kuhugi minna: leidsin oma koha seina ääres ja lasin helidel end kanda ja panna erinevaid tundeid tundma. Lauri Lesta objektimuusika hõlmas lisaks kuulmismeelele ka nägemismeele: erinevatest materjalidest kokku pandud instrumendid pakkusid nii helilist kui ka visuaalset kogemust. Üks asi on traadist riidepuu vibratsiooni kuulmine, aga teine asi on ka selle nägemine. Naljakas, vist muus kontekstis seda objekti nii pingsalt ei jälgikski. Selles saalis sai see aga suurema osa minu tähelepanust.

Pärast saalist lahkumist olid kõrvad paitatud ja meel ekstreemselt rahulik. Aitäh korraldajatele, et paigutasite selle lavastuse kavasse pärast ,,Roti rumbat", õnneks ei läinudki koju tundega, nagu keegi jälitaks mind.

16.05

Vahepalaks toimus vestlusring ,,Ümberlülitatav: kunstilised kogukonnad", mis oli meeldetuletuseks mulle, et ka nendega tuleks end etemini kurssi viia. Vestlusringis osalejad Stina Leek, Mia Tamme ja Paul Lepasson rääkisid kogukondade loomise rõõmudest, valudest, murekohtadest ja muust vajalikust, et ka mina, kes tunnen end kunstilistest kogukondadest võrdlemisi kaugena, sain siiski asjast aru. Ühest küljest mõjus see kui infotund, teisest küljest motiveerivana. 

17.05

Eelviimasena vaatasin Teresa Vitucci lavastust ,,Hate Me, Tender". 

Haavatavus, mida muidu peidetakse looride alla, tõsteti siinses teoses esiplaanile. Süütus ja kehalisus moodustasid temaatilise tuumiku nii verbaalselt kui ka kehaliselt.  Varem olen tundnud, et Eesti teatris on alastus siiani tabuteema ning kui seda esineb, siis valdavalt (taotluslikult) šokeerimise eesmärgil. Siinkohal oli alastus aga midagi nii loomulikku: nagu ei saakski muud moodi siiralt seda teemat käsitleda. 

Süütus on tänapäevases ühiskonnas (mingil kummalisel põhjusel) siiani väga popp teema: leitakse, et on vaja seda kuidagi kaitsta või selle puudulikkust kritiseerida. Vitucci irooniline, kuid kriitiline lähenemine probleemile aitas rahu teha mõtetega, mida ei olnud varem nii süvitsi käsitlenud, ning vaadata skeptilisema pilguga meie ühiskonna käsitlust sellistel teemadel. 

Kuigi ,,Hate Me, Tender" andis tohutult palju mõtteainet, siis on raske sellest pikemalt rääkida. Nii haavatav nagu Vitucci ma paraku ei oska olla.

18.05

Viimasel päeval oli kavas aga veel üks etendus: Sveta Grigorjeva ,,Sütitajad". Nagu ka festivali esimest lavastust, olin ma seda varem juba näinud.

,,Sütitajad" andsid kindlasti omapärase lõpu sellele festivalile. Uue ajastu kisakoor ja muud vahepealsed tantsunumbrid sütitasid mind küll piisavalt, et isegi pärast pikka Eurovisiooni vaatamisõhtut suutis see mind energiaga laadida. Ka lõpuvisuaal, mille saateks oli Prince'i ,,Purple Rain", tekitas minus isegi teist korda nähes mingisuguse härduse.

Lavastuse sõnum minuni paraku ei jõudnud. Tundus, nagu üritatakse tegeleda ja leida vastuseid kõikidele ühiskonna probleemidele. Radikaalne ekspressiivsus, mida oli taodeldud, ei mõjunud kuigi radikaalsena. Ehk on varasemad teatrielamused mind teemade osas tuimaks teinud. Õhkõrn piir iroonia ja siiruse vahel mõjus vahepeal, aga enamjaolt tajusin sisulist plakatlikkust. Paljud mõtted hõisati välja, kuid kaugemale nendega ei mindud. Ma ei tea, võib-olla on minu loomuses tendents lihtsalt otsida kohe igale probleemile lahendust või vähemalt vastust. Või ehk anti vastus, kuid mulle see ei sobinud? Või ei antud vastus ja see oli taotluslik? Ma ei tea ja ma lepin sellega, et vist ei saagi teada.

***

Üldmulje festivalist on aga positiivne, isegi VÄGA positiivne. Arvestades, et praegu on tudengitel eksamisessiooni aeg, ei eeldanud ma, et saan end nii vabaks lasta ja festivalie endast nii füüsiliselt kui ka vaimselt nii palju anda.

Ümberlülitus mõjus just sellisena, nagu nimi ütleb: täielik skeenevahetus, kus Tartu muidu pisut villane olek tegi kannapöörde ning muutus vaatamata pidevale vihmale elavamaks ja värvilisemaks. Veetsin nädala kui turist. Veedaksin veel paar, kui saaks.