Tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) esitab küsimuse "Palju maksab?" ning teeb seda õigustatult, kuna iga teine uudis pajatab praegu kallinevast ehitusest. Provokatiivne igapäevane lähenemine arhitektuurile paneb erialarahva ehk veidi nihelema ja end ebamugavalt tundma: rahast ei ole ju viisakas rääkida. Hinnatud arhitektuuriteoste puhul käsitletakse harva maksumust, kuigi ometi on igal ruutmeetril nii projekteerimis- kui ehitushind, rääkimata arhitekti tööst. Rahal on suhteline väärtus, seega on arhitektuuri hind kompleksne teema ja objekte omavahel võrrelda on raske: väärtus oleneb kontekstist, funktsioonist, asukohast, ajaraamist ja kümnetest muudest aspektidest.

Biennaali peateema lubab eeldada, et TAB kõnetab seekord laiemat publikut. Selle taga peitub keeruline probleemipundar, millest kerkib esile küsimus, mida raha eest saab või saada tahetakse. Hoone või rajatise püstitamisega võib olla seotud kümneid või koguni sadu inimesi ning kõigil neil on asjast oma ettekujutus: arendaja panustab kasumile, ehitaja kokkuhoiule, arhitekt võimalusele luua elu tippteos ja pälvida tunnustus, projektijuht üritab paati vee peal hoida ning kahtlemata mängivad rolli ka kasutaja või ostja ootused. Tabelid räägivad aga arvude keeles ja neil ridadel ei kajastu ruumikogemus või -kvaliteet.

Soodne luksus

TABi installatsioonivõistlus ei tegele aga keerukate tagamaadega. Selle tulemusel rajatud installatsioon on lihtne eksperimentaalne vorm, mis on iga biennaali teema nägu. Enamasti vormub see puidust ehitiseks, mis tõestab ikka ja jälle selle materjali laia kasutusvõimalust. Paviljon mõjub kogu biennaali programmi kompotis nagu eksootiline loom, sest erinevalt ülejäänud üritustest on see füüsiline ruum avalikus kohas ning peaks kõnetama enim just nn inimest tänavalt. See on ka üks põhjus, miks installatsioonivõistluse TABi programmist alati leiab: paviljon pälvib iseäranis palju tähelepanu ja seda just rahvusvahelises meedias.

Mõneti biennaali teema käsitlemiseks otsiti tänavu teost, mis kehastaks soodsat luksust, oleks rikkalik piiratud oludes, mõtestaks luksuse tähenduse ümber ning läheneks kulukusele leidlikult.¹

Õhuline kaardimaja

Paviljon on sel aastal naasnud traditsioonilisse asukohta, hea vaadeldavusega haljasalale arhitektuurimuuseumi ees. Biennaalivälisel ajal on tegemist pretensioonitu muruplatsiga, mis on kesklinnas üsna haruldane nähtus. Muuseumi eest möödub ka suurem osa kruiisi- ja Talsingi reisijatest.

Muuseumi eest leiab visuaalselt nauditava visandi, justkui vineerist paberilehtedest moodustatud õhulise kaardimaja. Eriti hästi sobib see üha tiheneva ja tumeneva (uue büroohoone fassaad) Rotermanni kvartali taustale, installatsioon mõjub helge, kerge ja kutsuvana.

Seejuures torkab pähe küsimus, kas paviljon täidab oma lihtsuse juures ka primaarseid funktsioone: annab varju, pakub istumisvõimaluse, kas on lahendatud valgustuse küsimus ning kuidas on lood ligipääsetavusega. Kuid see ei näi olevat loodu eesmärk. Nagu pealkiri – "Resonants" – vihjab, on siin tegeletud helidega. Vineertahvlite painutus viitab heli peegeldamisele ja saatetekstis tuuakse välja paviljoni akustiline ambitsioon: muuseumiesisele liiklussaarele on loodud vaikne sisehoovilaadne ruum, paus keset tihedat ja mürarikast liiklussõlme.² Siiski leiab külastaja, et seinad on üsna sõredad ja kumavad läbi, müra need summutada ei suuda, kuid pakuvad sellegipoolest silmadele puhkust ümbritsevast liikluse virvarrist.

Ruumi sisenemisel püüavad pilku ruumi äärtes ankruna toimivad terasraamides müürid ja keskel paekivist laotud sammas. Meenub saunakeris, kuid sooja ei saa ja kahjuks ka mitte istuda. Varju andev katuski jookseb vaid piki paviljoni välisperimeetrit. Poeetiliselt, ent Eesti kontekstis tavapäratult mõjub ruumi tsentrisse kokku toodud kanepiköitest punt, mis ei näi olevat konstruktiivne, vaid on esteetiline aktsent.

Disaini tagamaad uurides selgus, et algselt oli installatsiooni konstruktsioon keerukam, kuid jäi peamiselt ajanappusel terviklikult teostamata.

Autoritel oli seekord vähem aega idee edasiarendamiseks ja lisaraha leidmiseks, kui on seni TABidel olnud. Selle tingis kitsas ajaraam: kuraatorivõistlus ning sellest tulenevalt ka installatsioonivõistlus kuulutati välja hiljem kui eelmistel kordadel. Paviljoni ideekavandite tähtaeg oli tänavu aprillis, võitja selgus mais ning ehitus algas juba augustis. Küllap olid siin omad põhjused, kuid see tähendas paviljoni autoritele väga nappi ettevalmistusaega enne ehitamist.

Paviljon on valminud lihtsatest materjalidest, nagu vineertahvlid ja puitprussid, mis töötlemata kujul on ausad ja ehedad. Kuna paviljon jääb oma asukohale aastaks, kriibib silma praktiline aspekt: katmata materjalidel on juba näha niiskuskahjustusi. Ehk ongi tegu põneva katsetusega: millise amplituudiga vineer siinses niiskuses lainetama hakkab?

Ressursinappus

Seda teost ei saa käsitleda rahast rääkimata. Võistluse statuut paljastab küllaltki napid ressursid: installatsiooni eelarve oli 14 999 eurot ning võidutöö pidi olema selle piires teostatav. Määratud summa pidi katma materjalid, ehituse, demonteerimise, transpordi, inseneri konsultatsioonid ja autorite reisikulu. Lisaks on installatsioonivõistluse žüriile hindamiskriteeriumina välja toodud teostatavus nii eelarve kui ka tehniliste lahenduste mõttes.

Võib ju eeldada, et võimalus idee realiseerida on ka midagi väärt. Varasematel aastatel on pikema ettevalmistusaja tõttu tegijatel õnnestunud leida sponsoreid ja lisaraha.

Meenutagem TABi põnevamaid paviljone. Eelmisel, 2024. aasta biennaalil "Ressursid tulevikuks" rajati Elisabeth Terrisse de Bottoni (Hispaania) ja Matthieu Brasebini (Prantsusmaa) ootepaviljon "Aega pole raisata" ("No Time to Waste"), mis seisis tavapärasest muuseumiesisest palju huvitavamas kohas – Balti jaama busside ootamise väljakul – ning esitas materjalikäsitlusega põneva väljakutse.³ Nimelt ehitati paviljon taaskasutatud materjalidest ning eeldatavalt oli seetõttu ressursimahukam kui tänavune, nii aja kui ka raha mõttes. Üks ambitsioonikamaid ja mõõtmetelt suuremaid TABi paviljone oli "Steampunk", mille autoriteks Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Austraalia) ja Soomeen Hahm ja Igor Pantic (Suurbritannia). See ehitati 2019. aasta ilule keskendunud biennaalil. Installatsioon sai suuresti valmis sellisena, nagu see võistlusele esitati. Eelkõige seetõttu, et selle ettevalmistuseks oli rohkem aega, eelarvele leiti lisa ning disaini- ja ehitustiimis osales umbes 40 inimest.

Paljusus kui koorem

TABi kuraatorinäitusel linnahallis vaadeldakse muuseas eri funktsiooniga objekte ja nende iseloomustajaid (sh hind). Samas võtmes võiks ka paviljoni puhul küsida: mida ja kui palju eest on saadud? Biennaal koosneb väga paljudest osadest: kuraatorinäitus, installatsioon (paviljon), visioonivõistlus, sümpoosion, arhitektuurikoolide näitus, lisaks väiksemad ala- ja satelliitüritused. Igaüks neist toob välja erialale olulise väärtuse ja perspektiivi, kuid kuraatoritel ei ole kohustust kogu programm ellu viia.

Kultuurirahastuse nappus pole aga ka arhitektuuriväljast mööda läinud, teada on ettevõtmise eelarvekitsikus. Ajendatuna peateemast kerkib küsimus, kas seda kõike pole ehk mitte liiga palju liiga vähese eest.

Mida peaks üldse installatsioon linnaruumile ja külastajale pakkuma? Millist rolli paviljon biennaali kontekstis täidab? Linnas uitaja leiab eest majakese, mille juures kuluks ära hariv saate­tekst selgitusega, millega on tegu ning miks see on just sellises vormis. Eksperimentaalne väikevorm pakub kahtlemata eneseteostusvõimaluse (noortele) arhitektidele ja äsja tööd alustanud büroodele, kuna kogu üritusel pälvib paviljon suurt tähelepanu. Kui vaadata laiemalt, saab öelda, et paviljon on ehitis, mis on vaba hoonetele ja müüdavale pinnale esitatavatest nõuetest. See on võimalus piirituks mõttelennuks, mis ei pea teenima kellegi huve.

Pikaaegse biennaalikülastaja meelest on installatsioon küllap kohustuslik ürituse osa, kuid ressursid selle rajamiseks on sedavõrd piiratud ja autorid jäid ressursinappusega omapäi. Tasaarengu vaatenurgast võiks mõelda formaadi kahandamise või muutmise peale. Kui biennaali teemapüstitus on kriitikanoole teraviku juba niiviisi väärtusele suunanud, siis võinuks just seekordsel biennaalil katsetada, millal on piisav, et olla siiski mõjus.

Peab nentima, et iga paviljon on avalikku ruumi oodatud. Arhitektuur on enamasti äri, kuid väikevorm, nagu seda on TABi installatsioon, toob justkui arhitektuuri alguspunkti tagasi. Loodud on ruum, mis on mõeldud igaühele ega eelda, et külastaja peab taskut kergendama. Seesugusel ruumil on vabastav mõju.

¹ Tallinna arhitektuuribiennaali veebisait. https://2026.tab.ee/et/voistlused/installatsioonivoistlus/

² Samas.

³ Ruuben-Jaan Rekkor, Mõte on ka ilus. – Sirp 17. I 2025.