Tallinna arhitektuuribiennaali pea­näitus "Palju maksab?" algab linnahalli promenaadil, kui liigun sissepääsu poole ning vaatlen ümberringi kerkivat linna ja kinnisvaraarendusi. Kõrghoonete silueti ja laguneva betoonhiiglase vahel laiub sügav kuristik. Hoone tilgub ja hallitab, lausa roiskub. Linnahall dirigeerib näitust algtaktist peale, seda ka taktiilselt, kui katuse läbijooksude kaudu immitsev vesi kukla taha tilgub. Peasissepääsu kohale maalitud slogan "PALJU MAKSAB?" oleks kui hoone enda appikarje: "Millal te ometi mind märkate?"

Seda arvustust kirjutades on suur kihk laskuda linnahallipoeesiasse. Usun, et ka paljud teised läksid biennaalile just hoone pärast. Linnahallis on peategelase materjali, main character energy't. Ehitis on kui elav isik, kelle eneseküllasuses saab veenduda iga näitusekülastaja. Mõnele on ta igavene flirt, teisele aga pind silmas. Minu külastuse üks meelde­jäävamaid kogemusi on saali tribüünilt lavale laskumine ja järsk tunne, et maapind jalge all lirtsub. See oli niiske, mereroheline vaippõrand. Ütlemata sürreaalne kogemus, mis lähendab mind linnahalli ja tema seisundiga.

Kas biennaal annab lootust muutusteks?

Enamasti biennaalid mind ei kõneta. Need kipuvad olema ülepaisutatud ning suurtest sõnadest ja ettepanekutest nõretavad kommunikatsioonimasinad, kus ürituse tuum kipub vahel kaduma minema. Eriti suure väljakutse esitavad publikule just arhitektuuribiennaalid, kus külastaja tähelepanu tõmbamiseks tuleb palju vaeva näha. Arhitektuur on keeruline ja hoomamatu valdkond ning arhitektidele meeldivad joonised ja maketid. Tavakülastaja eelistab aga lihtsaid ja tabavaid töid, selliseid, millest midagi aru ka saaks. Arhitektuuribiennaalidel korduvad ühed ja samad teemad: taaskasutus, kliimakriis, elukallidus, Excel, esteetika, tehno­loogia, ressursid, kodutunne ja nii edasi. Meenutan kaht viimast Tallinna arhitektuuri­biennaali, mis ühenduvad mu peas kahvatuks moodustiseks. Sarnane tunne valdas mind viimasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil, kust jäid meelde pigem üksikud paviljonid (aitäh, Poola!) ning hägune üldmulje. Kuidas saab arhitektide südamevalu maailma hävimise ja räige ületarbimise pärast kedagi sütitada? Mida uut või paikapanevat saab üks järjekordne biennaal enam ette võtta? Kellele neid biennaale üldse vaja on?

Küsimustest kantuna olen jõudnud 2026. aasta väljapanekule. Linnahalli ulmelist fuajeed täiendab moekalt vastu seina asetatud kaldus vineerist infotahvel. Tikk-takk, tikk-takk, kostab kaugusest. Kellaseierite tiksumine on tuttav ning minu aimdus osutub õigeks: tegu on nimelt 2025. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Ungari paviljoni väljapanekuga, täpsemini killuga sellest. Animeeritud videos toksib läbipõlenud, kontoritooliga üheks saanud arhitekt arvutis klahve, ikka selleks, et sealt kõige odavam ja tõhusam hoone väljastada. Näeme ambitsioonika funkmaja kurbloolist teisenemist lollidemaa häärberiks. Ühes majaga muutub ka ilme arhitekti näol aina abitumaks. Tagatipuks kerib ta arvutihiirega läbi kõik maja potentsiaalsed tellijad: arendaja, õpetaja, muusik jne, kuid hiir jääb pidama nõutu "vahet pole" peale. Võitu saab tühjus, anonüümsus, slop. Otsekui kurjast vaimust vaevatuna vannub arhitekt alla turu kompromissidele ja sellest tulenevale ideoloogilisele kriisile. Mida teha? Kas biennaal annab lootust muutusteks?

Asisest ja ängistavast argipäevast pakub pääsu Hollandi kirjaniku ja arhitekti Klaske Haviku poeesia (eestikeelne tõlge Urmo Mets), mis on trükitud hoone merevaatega aknale. Kaunid read annavad linnahallile hääle ja kuju, jutustavad toimunud kontsertidest, hoonet väisanud külastajate kätepuuteist käsipuudel ning päikesekiirte aeglasest langemisest nüüdseks hüljatud paekiviseintele. Haviku tundlik meel on kinni püüdnud linnahalliga seonduvad igatsused, unistused ja tahtmised. Kuigi luuletus kõneleb lagunemisest ja hoone sattumisest looduse meelevalda, on ridade vahele kirjutatud taastuleku potentsiaal, kuid seda mitte linnavõimudele ja arendajatele meelepärases, reglementeeritud ja tulutoovas võtmes. Pigemini osutab Havik hoone ajatule olemusele, selle lummavale võlule, mis tänapäevase rekonstrueerimisega kaduma läheks. Luuletus kõlab kenasti kokku biennaali üldteemaga, milleks on tark ressursikasutus ja soov vaadata otsuste ja nendega kaasnevate tagajärgede sisse. Kuigi teiste peanäituse teostega võrreldes seisab luuletus arhitektuurist selle materiaalses, ehitamise ja tegemise mõistes kõige kaugemal, suunab see märkama ja peatuma. Kas ei peaks mõistlikkus ja tarkus kandma kõiki ehituskunsti puudutavaid otsustusi?

Vaataja usaldamine

Peanäituse teravik on suunatud linnahalli lavale, mis on teoste popurriiga õige võluvaks muudetud. Lava on jaotatud kaheks: eespool on teosed otsekui lavadekoratsioonid asetatud üksikute saartena ning tinglik backstage moodustub pika poolkaares puitseina taha, kus leidub veel töid. Tervikuna paistab kuraatorinäitus silma tasakaaluka ja austava lähenemisega ruumile, linnahall ei ole informatsiooni sugugi täis topitud. Hoonet on käsitletud võrdväärse ja iseseisva osana näitusest, millel on ehitatud keskkonna ja selles langetatud valikute kohta kõigist teostest kõige enam öelda. Nii on jäetud näituse vaatajale hulk mõtteainet, teda on usaldatud, mitte teabelaviiniga lämmatatud. Selle eest tuleb tõenäoliselt tänada eestlastest kuraatoreid, kel on siirast lugupidamist linnahalli mineviku ja oleviku vastu.

Peatun laval paiknevatest teostest kahel, mis on olemuselt väga erinevad. Esimene torkab oma kummalises kosmilisuses kohe silma. See on Salto arhitektide süsimusta värvi, sinakalt helendav, kosmoselaeva või drooniga sarnanev ese. Lähemal uurimisel ja kaasteksti abiga selgub, et see on Tallinna Linnateatri makett, mis on keskelt poolitatud ning sellega kogu keerukas sisemus (korrused, ruumid, väikesed inimesed) nähtavale toodud. Uus rekon­strueeritud teatrimaja oli teatavasti kaua tehtud kaunikene ning nõudis arhitektidelt ligi kümme aastat pühendumist – verd, higi ja pisaraid. Arhitektide sõnul püüab makett edasi anda tunnet, mille võib tekitada linnateatri dramaatilise projekteerimisprotsessi läbimine. Makett kui ülimalt materiaalne objekt saab sellega suurepäraselt hakkama ning tekitab seose meditsiiniliste operatsioonide ja kirurgiliste sekkumistega. Rekonstrueerimine on sageli ettearvamatu ning kiireid reageerimisi nõudev protsess, seda eriti Tallinna vanalinnas. Sukeldumine ja kaevumine linnakoesse on kujundlikult võrreldav põletikuga, mis areneb teadmata suundades. Arhitektide kohustus on jooksvalt avanevaid üllatusi taltsutada ja ohjata, olla korraga olemas nii tellijale, ehitajale kui ka linnale, mõelda, katsetada ja vajalik teoks teha. See tundub peaaegu võimatu ülesanne, kuid mõeldes taas biennaali teemale, siis väga aktuaalne. Kui palju see rööprähklemine kõigile osalistele maksma läheb? Kas see tasub end ära? Linnateatri projekt kujunes algselt prognoositud 20 miljonist üle poole kallimaks ning kuuldavasti tegid arhitektid palju tasuta tööd. Sääraste suurprojektide juures näib see lausa ootuspärane asjade kulg – kuid kas see ikka peaks nii olema? Vastutus kerkib siin tugevalt esile, sest koorem lasub ju arhitektide õlgadel. Siinne makett näitlikustab vaid probleemide jäämäe tippu.

Lava teine köitvaim teos on leedu arhitekti Mantas Peteraitise installatsioon "Plastivaba arhitektuuri teejuht". Töö vaagib sünteetiliste polümeeride masskasutamist ehitustööstuses. Arhitekt on küsimusele lähenenud loovalt ja põhjalikult. Ta on võtnud ülesandeks rekonstrueerida vana talu, vältida seejuures täielikult plasttooteid ning kasutada nende kvaliteetsemaid ja kallemaid alternatiive (nt plasti asemel vask jne). Linnahalli lavale on laiali laotatud terve materjalide arsenal: tehnosüsteemid oma täies üksikasjalikkuses, restid, liistud, aken, kiviplaadid jne. Igale ehitusdetailile on antud selgitav lipik, kust saab lugeda toote maksumuse ning selle plastist teisiku keskkonnamõjude kohta. Ettevõtmise missioonitunne on rabav ning materjalidega tutvumine silmaringi avardav. Teose mõju seisneb selle duaalsuses, nii idee kui ka esitusviis on ühtaegu väga selged, kuid materjalide hankimine ja talu reaalne ehitus näib keeruka ning parimas mõttes põikpäise teona. Installatsioon teeb vaatajale asja puust ja punaseks ning võimalus iga üksikosa katsuda, tõsta ja silitada annab silmad ette mõnelegi teisele peanäituse tekstimahukamale teosele. Majade infrastruktuur on sageli esteetilistel põhjustel ära peidetud ning tänapäeva mugavas teenusmajanduses ei hoomata enam ammu, kuidas vesi või soojus koju jõuab ning kelle või mille arvelt see toimub. Kui Salto arhitektid andsid vaatajale ette müstilise objekti ning tõlgitsusradu liialt ei kontrollinud, on leedu arhitekt biennaalile loonud pakiliste küsimustega ehitusplatsi, millest mööda vaadata ei saa.

Üllatusi täis

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus on sedapuhku olnud üllatusi täis. Omajagu teoseid väljuvad arhitektuurikesksetest teemadest ning kõnetavad sedasi laiemat publikut. Päevakajalisusest hoolimata on väljapanekul oma koha leidnud ka poeesia eri varjundites ja häälestustes. Linnahall määrab oma monumentaalsuses näituse mõjuvälja ning hoone edasilükkamatu saatus on külastajale igal sammul piltselge. Ei tasu loota, et otsus arhitektuuribiennaal just siin korraldada tähendab ühtlasi, et siin midagi kohe juhtuma hakkab. Ilmselt läheb kõik vanaviisi edasi, kuniks enam ei lähe. Kas see tähendab osalist lammutamist, konverentsikeskust ja lasketiiru või midagi märksa tundlikumat, näitab aeg.