Enda esimeseks kaudseks kokkupuuteks Fred Jüssiga peab Jaan Tootsen lapsepõlves kuulatud "Linnuaabitsa" hääli. Isiklikum tutvumise lugu Jüssiga sai alguse aga raadiomajas. "Ta oli ka üks esimesi "Ööülikooli" professoreid meil aastal 2000 ja rääkis teemal "Vaikus kui loodusvara". Ma olen hästi õnnelikus seisud olnud ja aeg-ajalt saanud piiluda tema maailma," sõnas Tootsen.

Järgmisel nädalal ilmub Tootseni koostatud raamat "Fred Jüssi ja inimesed tema ümber". "See võis olla kaks aastat tagasi või rohkem, kui minu poole pöördus kirjastuse Paradiis pealik Martin Kivirand ja ütles, et 2025 on tulemas Fred Jüssi 90. sünnipäev ja võiks teha midagi selleks ajaks. Meil oli väike loomenõukogu, kus oli ka Mari Jüssi, Fredi tütar, ja põrgatasime mõtet, et ei tahaks teha sellist elulooraamatut, pigem võiks see olla kogumik, kus sõna saaksid Fredi mõtte- ja teekaaslased. Ma võin julgelt öelda, et selles on nii Fredi olemus sees, temast kui inimesest, ja on ka tema teemad, mida tema kõige olulisemaks pidas," kinnitas Tootsen.

Raamatus saavad sõna 27 kaasautorit, on nii lühemaid kui ka pikemaid lugusid, nii noorematelt kui vanematelt autoritelt. Teiste seas kirjutavad näiteks Asko Lõhmus, Joonas Hellerma, Pertti Saurola, Anu Raud, Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita, Kalevi Kull jt. "Fred on olnud valdkondadeülene, tema tutvusringkonnas oli nii lavastajaid kui muusikuid, kunstnikke. Jaan Tätte on kihvtilt välja toonud selle, et ta räägib küll loodusest kogu aeg, aga inimene huvitas teda kõige rohkem," sõnas Tootsen.

"Mulle on meeldinud see mõte, et üks hea loodusfilosoof peab olema linnamees oma kõikide kontsertide, teatris käimiste, muusika kuulamistega. Kui sul on olemas see kirjandus, tekstid, vägevad autorid üle maailma, kõik see muusika, mida nõukaajal sai siin salamahti kuulata, ja siis sa lähed sinna metsa ja vaatad maailma sellelt linnamehe taustsüsteemilt, siis sa võid tõesti vaadata neid kivimustreid ja korraga taibata, et see on väga äge ja see on mingi väärtus, see ilu, mida sa tahad vahendada teistele," rääkis Tootsen.

Fred Jüssi oli suur loodushelide salvestaja, see aga ei kujutanud Tootseni sõnul sugugi lihtsalt metsa minekut ja mikrofoni üles seadmist. "Fred ütles, et kõigepealt 20 minutit ta lihtsalt kuulas ja siis alles vajutas lindistusnupu alla. See ei olnud Fredi jaoks lihtsalt see, et kägu kukub, aga kogu see kompositsiooniilu, mis seal taga kostab. On imekspandav, et bioloogina ei tundnud ta üksnes lindude liike, vaid oskas ka liigisiseselt hinnata, et üks ööbik laulab paremini kui teine. Tavabioloog ilmselt sellist kõrva alati ei omanud," jagas Tootsen.

Kuna Jüssi autot ei omanud, sattud Tootsen talle ka sageli autojuhiks. "Tema deklareeris, et see raud, millest tema auto on tehtud, on veel sügaval maa all ja seda välja sealt ei tooda. Need olid ajad, mil me rääkisime sellistel teemadel, millest ma pole kellegi teisega kunagi rääkinud ja mis jäid sinna autoseinte vahele."

Nii on ka raamatusse kogutud nii isiklikud kirjakesed kui ka laiemad arutlused. "Selleks, et seda Fredi maailma mõista, ei pea olema sugugi temaga ninapidi koos kogu aeg olnud. Näiteks ühe võimsaima teksti raamatus teeb Valdur Mikita, kes minu meelest ongi temaga vaid ühe korra kohtunud, Valduriga nad väga tihedalt ei suhelnud," märkis Tootsen ja lisas, et kuigi Jüssi fenomeni võib-olla sõnastada ei olegi võimalik, siis mingi aimdus sellest tekstist teksti kulgedes siiski tekib.

Tootseni sõnul on nalja tehtud, et kuigi Jüssi räägib hästi olulistest teemadest loodushoiu suhtes, ka teadlasena, siis inimestele on meelde jäänud, et tuleb molutada. "See ongi õige, sest me eestlastena olema kohutavalt tublid ja lolliks töötanud ennast. Meil peabki olema see sajandi suurkuju, kes meile meelde tuletab, et ka looduses, kui fotosüntees toimub, siis see kasutegur ei ole protsentuaalselt väga suur. Ta toob võrdpildi inimeste maailma, et me ka töö mõttes ei saa mõelda, et kui me teeme kaheksa, kümme, kaksteist tundi päevas tööd, et meie kasutegur saaks olla üle loodusseaduste. Need on olulised ja lihtsad mõtted, mida on vaja aeg-ajalt meelde tuletada," sõnas Tootsen.