Muuseumide pärandihoidlaid ei ole vaja vaid muuseumidele, vaid meile kõigile, sest muuseumid hoiavad neile usaldatud esemeid meie kõigi eest ja jaoks, mitte enda lõbuks. Muuseumikogud on meie ühisvara, mis on ettevaatlikult ja mõtestatult kogutud, eesmärgiga mäletada olnut ning seeläbi mõtestada tänast ja homset. See on väga oluline, eriti tänases maailmas, mil perspektiivi loomine ja hoidmine nõuab pingutust igal rindel. Seega, kui riik ei hoia muuseumikogusid hästi, ei ole kaotajad mitte muuseumid, vaid meie kõik. Ja hästi meil selle asjaga kindlasti pole. 

Ainus võimalus minevikku tulevikus säilitada

Ükskord Kumus kuulsin pealt vestlust, kus tunti huvi, et siin on see näituste osa, aga milleks neile kogu see ülejäänud maja pool? Tihti võrdsustatakse muuseumeid näitusega, aga just see vaikne taustatöö kogumise ja säilitamisega mitte ainult ei too meieni kõiki näituseid, vaid ka hoiab väärtusi tulevikupõlvede jaoks. Seda tehakse muuseumides armastusega ja suurema kärata, kuigi nii oluline töö vajab kindlasti enam tähelepanu ja tingimusi. Kumus on tõepoolest tingimustega peaaegu hästi, ainult hoiuruum on juba otsakorral. 

On väga positiivne, et muuseumid ja riik on pärandihoidlate projekti algatanud ning sinna panustanud. Hoidlate olukorra analüüsimiseks on riik investeerinud juba praegu sadu tuhandeid eurosid ja töötunde. Iga nii suure ettevõtmise jaoks on põhjalik eeltöö möödapääsmatu, kuid tervikliku lahenduseta on see ühiskonna jaoks lihtsalt kulu. Selle alla kuulub erinevate hoidlatüüpide võrdlemine, muuseumikogude ja hoidlate olukorra kaardistamine, riskide hindamine, teenuste analüüs, arhitektuurivõistluste ettevalmistamised jm. Paradoksaalselt on osa sellest summast kulutatud just nimelt selleks, et veenda poliitikuid. Poliitikud teatavasti aga vahetuvad. Soovitus on siit julgemalt edasi minna teostamise suunas, et aeg ja vaev ilmaasjata kulutatud poleks.

Aga mis siis saab, kui tuleb pomm?

Üks aspekt, mida riikliku kultuuripärandi hoidmisel oleme pidanud analüüsima, on erinevad riskid. Kuigi teema vääriks eraldi pikemat kirjutist, lahkan seda aktuaalsuse tõttu ka selles artiklis. Laias laastus võib riskid jagada kahte suurde gruppi: on sõjaolukorra riskid ja rahuaja riskid. Sellest esimesest räägime palju ning ka pärandihoidlate puhul on välja toodud, et ühe pommiga kaoks siis ju "kogu väärtuslik kultuuripärand". 

Kuivalt faktidele otsa vaadates pole see aga õige. Juba täna on ühed kõige väärtuslikumatest museaalidest – Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi kogud – eraldi kolmes suures hoidlas. Arvuliselt moodustavad ainuüksi ERM-i kogud veerandi kõikidest riiklikest kogudest. Numbrid räägivad, et pärandihoidlasse planeeritakse kaks miljonit museaali, aga Eesti muuseumides kokku on 6,9 miljonit museaali. Pärandihoidlaid planeeritakse sealjuures kaks suuremat ja üks väiksem Hiiumaale, ka Saaremaa Muuseumi kogud jäävad edasi paiknema Saaremaale. 

Faktid ütlevad, et pilt on kirju ja komplekssem kui üks pomm suudab tabada. Plahvatus on loomulikult oht, aga see pole kaugeltki ainuke oht. Kui riik muuseumidele tingimusi ei loo ning konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanutile uusi tööruume ei leia, on meile kuuluvad kogud ka sõjaohuta suures ohus. Lisaks on vaja palgata igasse muuseumisse eraldi terve rida säilitajaid, et kogusid päriselt hoida. Ainult üksikud suured muuseumid on saanud seda endale lubada, aga muuseume, kellest hoidlate projekti puhul räägitakse, on 24. 

Tõsi, et pärandihoidlad on kõige parem ja ratsionaalsem lahendus rahuaja riskide maandamiseks, aga ka sõjaolukorra lahendusi on hästi organiseeritud ühes ruumis lihtsam ja efektiivsem rakendada. Ohtudeks tuleb valmistuda tõsiselt, aga riske tuleb kaaluda strateegiliselt, et teekonnal mitte kaotada seda, mille nimel vaeva oleme näinud. 

Läheneme siis strateegiliselt!

Pärandihoidlate ehitamine on strateegiline lähenemine meile kõigile kuuluva vara alleshoidmiseks. Vastutus selle vara säilimise eest on ainult meil ja mitte ühelgi teisel riigil, sest need asjad on olulised Eesti mälu ja identiteedi edasi kestmiseks.

Lisaks sellele, et meie hindamatu vara oleks hoitud, annavad ühised hoidlad võimaluse kogude korrastamiseks ja dubleerimise vähendamiseks, mis teeks kogud kvaliteetsemaks. Hoitud võiks olla tõepoolest creme de la creme! 

Eesti riigi keskne muuseumide konserveerimis- ja digiteerimiskeskus saaks Tallinna vanalinnast kaasaegsetesse töötingimustesse. Ei ole enam vajadust võidelda ventilatsioonist tuleva pannkoogilõhnaga ega teha riskantseid jõuharjutusi, et objekte kitsastes ja kõrgetes ruumides ühest kohast teise viia.

Säilitamisega seotud kompetentse on efektiivsem arendada tingimustele vastavates hoidlakeskustes, kus on olemas spetsiaalne tehnika ja kliimatingimused. Nii saame kasvatada ka järeltulevat säilitajate põlvkonda. Niisamuti on säilitamisega seotud uurimistöö toetatud, mille kaudu saame valdkonnas ka rahvusvahelisel tasandil kaasa rääkida ning olla piirkonnas oluliseks praktikabaasiks.

Praegusel ajal on väga tähtis, et riigil oleks kultuuripärandi hoidmisega seotud riske võimalik efektiivselt juhtida (sh sõjaohu korral). Efektiivsus tähendab antud juhul seda, et ohu korral on võimalus asju päästa suurem. Kogude tähtsus pingelisel ajal aga pigem kasvab kui kahaneb. Mäluasutuste nimes pole asjata sõna "mälu" – nad on loodud selleks, et rahvas mäletaks.

Nagu näha, see pole pelgalt betooniprojekt, vaid hoolikalt kavandatud ning lõppkokkuvõttes maksumaksja raha kokkuhoidev lahendus paljudele erinevatele väljakutsetele. Vähemalt 95 protsenti kogudest on kogu aeg hoidlates (see ei ole muide Eesti eripära), neid näeb igapäevaselt ainult digitaalselt veebikeskkonnas muis.ee. Muuseumide füüsiliste kogude hoidmine on riigi ja rahva baasvajadus, mis nõuab olenemata keerulistest oludest ärategemist. Kasvõi sammhaaval.

Tähtsamad numbrid ja faktid:

• Tallinna muuseumide pärandihoidlat hakati kavandama juba 2004, üleriigilisi pärandihoidlaid aga 2016.
• 2018. a kiitis toonane valitsus plaani heaks ning tegemist väärivaks.
• Eesti muuseumides on 6,9 museaali, nendest umbes 30 protsenti viiakse pärandihoidlatesse. 
• Eelmisel aastal hinnati projekti maksumuseks 60 miljonit eurot (lisandub käibemaks).
• Pärandihoidlate projekti on alates 2016. a panustatud hinnanguliselt üle 200 000 euro.

Autor on Tartu Ülikooli õppekava "Muutuste juhtimine ühiskonnas" magistrant.