Mul olid selle uuslavastusega seoses kõrged ootused. Minu ootusi küttis üles see, et Saaremäe on taas koduteatris käimas ja tema valitud näidendiks on iiri tekst. Üllar Saaremäe on varem väga edukalt iiri dramaturgiat lavale toonud, 2017. aastal esietendunud ning Martin McDonagh'i kirjutatud "Viimane võllamees" pakkus hulganisti mõtteainet. Saaremäele paistab McDonagh'i võllahuumor ja süngus sobivat ning ta oskab lavastajana musta huumorit ja õõva parajalt doseerida.

McPhersoni "Öörändurid" viib publiku aga eluheidikute juurde, kelle elu pärast naise saabumist muutub. Nimelt päästab peategelane Tommy neiu, keda vägivaldne tüüp klohmis. Aimee ja Tommy klapivad omavahel, naine annab mehele võimaluse elus taas armastust tunda. Sellistest võimalustest tuleb kahtlemata kinni haarata. Kui ainult armastus nii lihtne oleks…. Ja nagu me kõik teame, seda ta sugugi ei ole.

Leidsin pärast etendust internetist tekstiraamatu.¹ Minule üllatuseks leidus seal väga põnevaid remarke, kus avati, mida tegelased lõpetamata lausetega silmas peavad. Näidendi tegelased mõjusid mitmeplaanilisena, tegelaskujude vahelised pinged olid selgelt tajutavad. Saaremäe lavastuses need pinged nii selged ei olnud.

Rakvere teatri uuslavastuses luuakse meeleolu intensiivse muusikalise kujundusega, mis kohe endasse haarab. Kissi maailmakuulus hitt "I was made for loving you" kirjeldab tegelaste inimlikke soove ja vajadusi kedagi meeldivat, armsat kohata. Muusikalises kujunduses väljendatud intensiivsust oleks võinud ka teksti tasandil esile tuua – lavaloo sõnalises pooles on pigem tunda vaikset argist kulgemist, tegelased askeldavad räpakas toas, mõtisklevad justkui muuseas elu üle ja vahel tülitsevad.

Kõige ekspressiivsem, jõhkram kuju on Rakvere teatri laval Kenneth, keda Rainer Elhi agressiivselt, omapärase olekuga mängib. Elhit vaadates tekib kahtlus: ega see tüüp mulle järsku haamriga ei viruta? Kenneth on selgelt ohtlik, etteaimamatu ja temast hoovab õõva. Rainer Elhile tuleb selle rolli eest iiri pubis õlle välja teha!

McPhersoni näidendis peituv eksistentsialism on Saaremäel justkui ridade vahele peidetud, tegelaste ängi enda mõttetust elust on laval suhteliselt vähe tunda. Madis Mäeorg, kelle kehastada on veidi lapsik, aeglase taibuga Doc, paistab enda eluga rahul olevat. Teda elavdavad raamatud, transis viibimine ja veidrad unenäod, millele ta proovib tähendusi anda.

Erilist eluväsimust pole tunda ka Margus Grosnõi kehastatud Tommys, keda Aimeega kohtumine pehmemaks muudab. Mees kõneleb enda muredest justkui möödaminnes. Enesetapustki räägib Tommy sama kergekäeliselt, nagu oleks tegu leiva ostmisega. Kas tõesti pole eluheidikute jaoks teemasid, millest nad rääkida ei sooviks? Võib-olla tõesti, sest laval räägitakse julgelt sellest, kellel tõuseb, kellel mitte ja kuidas lahti peksmine on igati mõnus ajaviide.

Erkki Sivoneni tõlge on mahlakas, roppuste ja rõvedustega tagasi ei hoita. Selline tõlge eeldaks transgressiivset ja jõhkrat lavalugu. Saaremäe lavastus neid märksõnu eriti ei paku, mis ei ole etteheide, vaid pigem konstateering neile, kes soovivad lavastust vaatama minna. Üllar Saaremäe lavastus on argiselt kulgev, pisut müstiline ja veidi karune, mis teeb selle laiemale publikule mõnusalt vaadatavaks. Ehk võiks öelda, et Rakvere teatri uuslavastuse puhul on tegu tagasihoidliku transgressiivsusega?