Sa käivitasid oma "Soovid, soovid, soovid" saatega täiesti uut tüüpi noorteraadio, ajastu sümboli, mille kuulamist ei jäetud vahele mitte kunagi. Sinu hääl oli firmamärk, mis heliseb kõrvus tänaseni. Sa olid minu esimene ja kõige suurem õpetaja raadio alal just läbi selle, et sa olid eeskuju.

Kui Eesti diskorid astusid esimesi samme publiku ees, olid sa kõikide konkursside žürii esimees, nii et esimesed hinnangud publikuga suhtlemisel, muusika valimisel ja sellest kõnelemisel saime kõik Sinult. Sa olid eeskuju. Koos Sinuga sõitsime Sotši diskorite festivalile ja võitsime selle, sest sealseski žüriis olles oskasid sa juhtida korraldajate tähelepanu just eelkõige tööle publikuga.

Õhtulehe kord nädalas ilmuvas lisalehes Reklaam oli alati üks Sinu lugu mõnest ansamblist. See oli ka põhjus, miks seda lehte üldse osteti. Veel koolipoisina sai minust jälle Sinu õpilane, seekord muusikaajakirjanduse vallas. Leppisime kokku, et mina teen lugusid Eesti ansamblitest ja Sinu õpetusel need lõpuks ka trükki jõudsid.

Muusika oli meie mõlema esimene armastus, aga see, kuidas sellest kõneleda, kirjutada ja kuidas seda mõista, tuli kogu Eesti rahva jaoks just Sinult. Neid noorpõlve Helgi ja Tõnis Erilaiu "Keskööprogramme", mis oleksid vahele jäänud, lihtsalt polnud.

Hiljaaegu andsid pika intervjuu "Vikerraadiole". Olin üksainus suur ootus, sest teadsin, et Sinu lugu on täpselt samamoodi ka minu ja väga paljude Eesti inimeste lugu. Kõik oli nii tuttav, Sinu hääl, sündmused, mida meenutasid. Imetlesin neid hetki, kui meenutasid oma suhteid Helgiga. See läks nii hinge, et saatsin Sulle tänumeili siira, armsa ja ilusa intervjuu eest. "Tänan ja olen liigutatud," vastasid Sina. Nüüd on minu kord tänada Sind kõige eest, mida oled raadiole, ajakirjandusele, ajaloole ja inimestele andnud.

Aitäh, Tõnis!