Üks meie eelmise iseseisvusaja säravamaid kultusraamatuid oli Aleksander Aspeli koostatud ja tõlgitud "Valik prantsuse esseid" (Tartu 1938, 342 lk). Suurte mõtlejate (Pascal, Voltaire, Rousseau) kõrval jäid siit aga ehk isegi kõige rohkem meelde François de La Rochefoucauld' (1613-1680) ehtprantslaslikud, peenekoelised ja löövad mõtteterad (raamatus lk 83-96).

Tundsin selle aforismimeistri vastu nii suurt huvi, et tegin temast hertsogi 400. sünnipäeval (2013) artikli Vikipeediasse, kuhu lisasin ka parimaid näiteid tema efektsematest lausumistest.¹ Nüüd on meie ees hoopis mahukam valik suure prantslase mõtteteradest ja maksiimidest, mida on targem mitte kiirustades neelata, vaid aeglaselt ja mõnuga nautida.

Hertsogi põhisõnum saab muidugi kiiresti selgeks: see on inimliku egoismi, alpuse, edevuse ja silmakirjalikkuse totaalne paljastamine. Ent mõtleja on siin leidnud sedavõrd palju varjundeid, pool- ja veerandtoone, et tema vaimukad paljastused ei muutu kusagil monotoonseks enesekordamiseks.

Muidugi ei tarvise kõigi aforismidega nõustuda. "Armastuses võimutseb enesearmastus rohkem kui üheski muus kires" (lk 54) – kas asi on tõesti nii hull, võib seepeale küsida korralik kodanik. Ent ühe korraliku aforismi eesmärgiks polegi ju mingi (ainu)tõe kuulutamine, vaid vaimu ergastamine, mõttestampide kõigutamine, vahel lihtsalt hea nali, paradoks, kalambuur. Ja seda kõike leiame värskest kogumikust külluses.

"Kui meil endil puudusi ei oleks, ei pakuks teiste puuduste märkamine meile kaugeltki nii palju lõbu" (lk 12).

"On inimesi, kes ei oleks kordagi armunud, kui nad poleks kuulnud, mida armastusest räägitakse" (lk 31).

"Tihti hoiab meid täiel määral ühele pahele andumast ainult see, et meil on pahesid palju" (lk 41).

"Mõnele sobivad puudused päris hästi, aga mõnda ei tee meeldivaks isegi head omadused" (lk 52).

"Juhus ja tujud valitsevad maailma" (lk 83).

Raamatu lõpupoole on toodud ära mitmeid pikemaid mõtisklusi (või lühiesseid), ning siitki leiame nii asjalikke elujuhiseid (mis ei muutu kusagil mingiteks normatiivseteks ettekirjutusteks) kui ka justkui möödaminnes pillatud suure üldistusjõuga aforisme: "Saatus tahab näidata kogu oma võimu just siis, kui ta valib välja mõne keskpärase tegelase ja võrdsustab ta tõeliste suurmeestega" (lk 182). Nii ei piirdu La Rochefoucauld' aforismid ja maksiimid kaugeltki üksnes eraelulise sfääriga.

Meie päevade globaalsete militaristlike arengute ühe võimaliku kommentaari võiksime leida Arthur Schopenhauerilt, kes on põhjalikult arutlenud inimliku egoismi üle, mis on "valmis hävitama maailmagi, et vaid veidi kauem alal hoida omaenda mina..." Schopenhauer räägib märatsevast egoismist "suurte türannide ja roimarite elus ja maailma laastavates sõdades" ning kinnitab siis, et maailma ajaloo tagataust "avaldub eriliselt upsakuses ja edevuses, mida on, nagu ei keegi teine, mõistnud ja kujutanud La Rochefoucauld."²

Nõnda leiab prantsuse mõtlejalt häid pidepunkte ka kõige laiemate maailmavaateliste probleemide üle juurdlemisel.

¹ Tegin samasuguse artikli Vikipeediasse ka Georg Christoph Lichtenbergist (1742-1799), kes on maailmakirjanduses teine suurim aforismimeister (e. k. "Aforisme", tlk. August Sang, LR 1972/28).
² Arthur Schopenhauer, "Maailm kui tahe ja kujutlus", I köide, tõlkinud Tomas Rosin, Ilmamaa, Tartu 2018, lk 497