Gert Kiiler "Mineviku eest ei pääse" (2025)

Mineviku eest ei pääse, tulevik ei hüüa tulles, ära läheb härgadega. Gert Kiiler on nimepidi kaua aega varjus püsinud kui rahvalike telesarjade vaimukas autor. Ja oma kolmanda krimiraamatuga end kinnistanud eestimaise kirjanduse ahtakesse, ehk vast avarduvasse põnevarasalve. Ja natuke isegi ulmesse, no pigem alternatiivajalukku.

Kiiler loob nihestet maailma, kuid ei tüki sellega peale. Malbel moel laseb ta meil aimata, mismoodi võinuks asjalood minna, kui teise ilmasõja lõpp Eestile sobivamalt läinuks. Tiblade asemel olnuks rokenroll ja muu normaalne kolb. Kiileri eradetektiiv Paul Johnson on Ameerika kogemusega mees, kes kodulinna Viljandisse tagasi tulnud. Ja seda hüpoteetilist Viljandit näeme me jo kolmandat raamatut järjest. Nagu mu vanemad mulle ütlivad – kahju, et meie sellises Eestis tol ajal elada ei saanud. Oh paraku.

Mis kõige parem, on lugu ise. Ei midagi erilist, kui nii võtta. Loetud ju üht ja teist. Aga kodumaine kontekst, hea hoog ja ülepakkumiseta klassikalised nõksud… Jah, ei miskit uut maailma mastaabis. Või just? Sest üha pöördesse keerduvamas ilmas tikuvad ka teosed oma vinte üle keerama. Gert Kiiler hoiab alal ja annab uut. Minu maitse jaoks väga vajalik kirjandus. Loodan et paljudele. Ka neile, kes kriminulle põlgavad, kuid salaja teki all taskulambiga ikkagi loevad. Nagu lapsepõlves. Või tulevikus. Paul Johnson on aegadeülene tegija. Nagu Sherlock Holmes või miss Marple või Philip Marlowe või… kes nad kõik nüüd olidki. Maailm on Klaabu. Ja vajab uusi/vanu krimbleid. Kiiler annab.

Andrus Kivirähk "Eesti rahva uued jutud" (2025)

Andrus Kivirähk on oma parimas vormis ikka ja alati siis, kui ta ei hakka jalgratast leiutama, ei kipu kogu lugu isepäi välja nuputama, vaid valib hoolikalt hiiglase, kelle õlgadele toetuda. Nõnda on regulaarsete lehelugudega, nõnda oli Ivan Orava mälestustega, nõnda on ka uute juttudega ennemuistsete asemel/kõrval.

Kuigi siin on terake teisipidi. Eakam rahvas mäletab seda hullupöörast vaimustust, mis käis kaasas noore Andruse esimeste juttudega ammu hingusele läinud ajakirjas Pikker ja mujalgi. Juba 1980-ndate lõpus kujunes temast kultuskirjanik, kel ometi tubli viis aastat esimese raamatu ilmumiseni jäi. Ivan Orav mõistagi kirjutas ta lõputusse kirjanduslukku kinni. Olemasoleva ajaloo ümberpööramise kaudu.

Ja nüüd on meil Kivirähk kerges Kreutzwaldi kastmes just nõnda, nagu Kreutzwald keetis külajutud saksikute sosinatega parajaks klopsiks. Tulemus tugev. Võta motiiv ja mölla sellega, keegi ei keela. Hoia head lühivormi, mis aegade algusest käe- ja meelepärane olnud. Kasuta oma tugevusi. Lase meelevõrus tiirelda oma suurte hittide vaibil (siin on nii ussisõnade kui rehepappide värelusi).

Liiga palju jampsi kokku segades võib ka parim kokk paraja püdela kokku keerata. Andrus Kivirähk (kaerahelbepudrust) libedale köögipõrandale ei astu. Teeb raamatu, mis ilmselt paneb vanu häid ennemuistseid jutte kätte võtma ja vastsematega võrrutama nii mõnegi lugeja. Hästi tehtud, vapper mees!

Üks väheseid uuema aja raamatuid, mida kipun juba uuesti lugema. Aga ei saa, sest andsin pojale hambusse. See teos vist töötab igas vanuserühmas isekombel. No ema-isa juba ootavad. Lugege-lugege, eks me näe!