Lehte Hainsalu "Õpetaja 12. Uluotsa maja" (2025)

Lehte Hainsalu (Eesti) on oluline kirjanik ja Õpetaja 12 (Tartu) on oluline maja. Ei mina oska öelda, kas see raamat on rohkem Lehtest või rohkem majast ja / või ajakajast, aga mitmete aastakümnete jooksul olivad nad nii kokku põimunud, et mida siin ikka (h)arutada.

Kui mina 1988. aasta kevadsuvel toonasesse Tartu kirjanduse majja alaealise noorpoeedina sisse astusin, siis säras Lehte oma ülakorruse toas nagu väike suur päike. Soe, särtsakas, tark, ilus, ihaldusväärne. Mõtlesin oma seitsmeteistaastase aruga, et sellist abikaasat ma just tahaksingi. Vähem kui kolm aastat hiljem pidasime samas majas Urvega oma kihluspeo ja läbi kogu maailma pakutava kõntsa oleme jo pealt 33 aasta abielus. Ma usun, et Lehte (kes toona oli jupp maad noorem kui meie praegu) naeratusel ja südamlikkusel oli siin oma – ja mitte väike – roll mängida.

Ja siin raamatus keskendub ta justnagu ühele majale, mil vaieldamatult on meie kultuuri loos ohtrasti lugusid rääkida. Ometi räägib ta eeskätt iseoma lugu, väga vajalikku lugu. Räägib seda kaudu paljude inimeste, on siinseal mäletamisest eksiraksu minev, ent läbivalt põnev ja vaimundav. Ma ei tea, kuidas see tekst töötab nonde juures, kel endal tolle aja mälu puudub. Tuleb laste peal loomkatseid teha. A ju ta toimib. Ajaloost ega ajast ei pääse, lugusid saab ise kirjutada. Kui on oskust ja eluõnne, antagu aga leeki. Kogu senisest ajaloost oskan ise ju mäletada vaid mõndakend aastat, aga määnegi arvamus on ka taanaste tuhandite kohta olemas, sumeritest surematuseni. Ja miks ta on? Ikka läbi raamatute.

Lehte on omal ajal / omades aegades imeliselt kirjutanud nii pannkookidest kui ajaloost ja vahel ehk liigagi ohtrasti. Ent valik on lõpuks ju lugejal – täna vajan pannkooke, homme ajalugu. Autorit, kes pakub, tuleb austada. Ja armastada.

Katri Smitt "Väike romb" (2025)

Omaette kummaline lausa on tiitellehe pöördelt lugeda, et raamat juba neli aastat tagasi Põlvepikuraamatu eripreemia sai ning alles nüüd trükimustale ilmavalgele jõudnud on. Pikk rada, äge tulemus!

Põhmõtt võib ju viie minutiga loo läbida. Aga kui võtta tahtmust kaasa mõtelda ja piltidesse süveneda, siis saab hoopis enam aega kvaliteetajaks muundada. Ma üldse ei ütleks, et see siin lasteraamat on. See käivitab abstraktse mõtlemise ja viib nii-ütelda täiskasvanud inimese korraks (väga tarvilikuks korraks) teise maailma ära. Rästioksa krekeldunud oimakeerud saavad struktureeritumaks ja loomulikumaks nagu näuhti.

Ja iga pilti võib lugeda kauemgi kui tema juures lebavaid sõnu. Misjärel on sõnade läbimine täitsa uus kogemus. Jummala lemmar emmakummar, kummardus talle!

Neid raamatuid, kus sõna ja pilt kokku mängivad ning vähene tekst on täpne, on tegelikult rohkem vaja. Peaks lausa proovima teha. Praegu soovitan "Väikest rombi", kandes jalas väikese nõia stiilis vöödilisi põlvsukki.

Peep Ilmet "Ole mine" (2025)

Nõnda nagu Hando Runnel on end eestlaste ajudesse kruvinud kümnete ja kümnete laulude kaudu, on ka Peep Ilmeti minevased rängemad tekstid küllap Riho Sibula rämeda hääle läbi üldmeelepilti jõudnud. Olgu need minevased, mis nemad olivad, aga olevased on samaväärt lugevara.

Siin on põhjamaine tumevik ja kergekeelne meievik käsikäes. Head mänglemist maakeele lõpmata võserikus, tihedat sõnaannet, tõsidust ja naljaheitu vaheldumisi. Väga kodumaine, väga eestimaine, väga põhjamaine. Korraga nii maine kui ebamaine. Mitte hullupööra ärakeerav, aga just see tõhus emakeelne luule, mille järele hing teinekord igatseb. Läks liiga luuleliseks? Lugege Ilmetit, ta oskab õigel hetkel parasjagu tallalauda tõsta, et lugemisemassin kurvist välja ei lendaks.