Karin Hallas-Murula "Eugen Habermann ja Herbert Johanson. Eesti modernismi klassikud" (2025) ja Anu Tonts, Tiit Pruuli "Valhalla aeg. Luuleteatri teekond" (2025)

Kahe vägeva kultuuriloolise teose esitlemise nädal on! Karin Hallas-Murula kirjutab n-ö vana hea eesti aja arhitektuuri suurkujudest, kelle looming toda ajastut tänini me kõigi jaoks füüsilises pluss vaimlises ruumis kehastab. Tiit Pruuli ja Anu Tonts on hulga tegusate sõprade toel toonud loo tänase Eesti hakatamise ja eostamise valmiduse tekitamise teostamise läbiviimise kordasaatmisest. Võimsad saavutused. 

Eugen Habermann ja Herbert Johanson on ruumiloojad, kelle loometööst ei ole ilmselt ühelgi viimase paari põlvkonna eestlasel õnnestunud mööda hiilida. Või kui, siis teadlikult. Süvenedes põhjalikku ülevaatesse selgub, et paljustki ikkagi on. Üldtuntud hoonete kõrval on hulgaliselt varjulisemat loomingut, rääkimata ehitamata jäänud töödest. Meeletu jõudlus üpris lühida ajaakna sees ainuüksi realiseerunud tulemile otsa vaadates. Ja mida kõike saanuks veel olla ja tulla. Karin Hallas-Murula on kokku pannud monumendi ajale ja inimestele, kes rajasivad vundamendi sellele, et meie siin ja praegu üldse olemas olla ja toimetada saame. Kel vähegi huvi eestiaja, Eesti asja ja kodumaise kuldarhitektuuri asjus, sütitagu end siinkohal siiralt ja südamest. Muidugi võiks nii soliidse teose koduriiulit kaunistama osta, ent kes lihtsalt raamatukogust läbi jalutab, see, julgen väita, jääb pikemaks istuma. Palju pilte ja ootamata tarkust tulvil teos. 

Habermanni ja Johansoni kõrgajast astub Valhalla-raamat söaka poolsajandi edasi. Ning patsutab lugeja tänaseks jo nelja kümnendi tagusesse aastastikku, mil mõne aasta jooksul murendati kivikangena tundunud sovetlik riik paljudeks pisikesteks kildudeks. Luuleteater, kes alustas esmalt vagas soovis ja vallatul moel unarule jäänud kirjakultuurikildude taastoomise ja -loomisega, sai käivitajaks päris paljudele protsessidele, mäherduste jõujooned ja südame(tunnistuse)tuksed on me ühiskonnas tänini tajutavad. Väikesed asjad mõttetus ajas, mis ühtäkki omandasid ju kõigile mõistetamatu mõtte ja mõõtme. 

Ma ei hakka siin nimepildu paiskama, ei tuntud isikute ega mõjusate organisatsioonide osas, ütlen õkva, et hea tükk ajalugu on kaunite kaante vahel ning mu jaoks pigem filmilikult. Teate küll seda nippi, kus sama lugu räägitakse mitme nurga alt hea lavastaja käe all ja päris pilt tuleb hea lavastaja käe all kokku alles kõige lõpuks. Kui tuleb. Siin tuleb. Kuigi see ei pruugi olla kõige lõpp. Kõik kestab edasi. 

Siiski. Sellised a(s)jad võib-olla ei kordu, mil üks heade sõprade kultuurihuviline seltskond lööb üldsuse hingeorelid vallale, õmbleb lipud lehvima ja ajab ühe paha impeeriumi me aiaäärne tänavast kukele. 

Mina mäletan toonasi Tartu-toimetamisi kuulujuttude ja Edasi-lehe kaudu, ise jäin tost rongist aastakese kolme-nelja jagu maha. Aga peaks testima näiteks poja ja ta sõprade peal, et kas lugu loob ja narratiiv nõksahtab. Kui jah, siis on a(s)jalugu õigel kursil. Kui ei… eks me näe. 

Etskae – on vaja maailma muutust, tehtagu luuleteatrit. Siin kaunisköite sabaotsas on lausa mõned retseptid kätte antud. Ätid-memmed kaua enam ei küta. Noored, tuld! Aig parhillane, aig verivillane! 

Kauksi Ülle "Vaim om mino kihä osa" (2025) ja Anu Kree "Iga armastus loeb" (2025)

Luuleteatri jutule jätkuks terake näppu juhtunud tänase aasta luulet. Mingil erispööralisel viisil pole mul praegu napsata keskitmiskit puhta noort autorit, ent eks tule otsida. Praegu on nii. 

Kauksi Ülle tekstide sametisema sisuni jõudmiseks tuleb va keelebarjäär ikka ja alati maha murrata. Enamasti saan lõunakeelest kirjapildis päris kenasti aru, elava esituse mõistmist napib. Aga Ülle tekstidesse minek nõuab aina veidike pingutust. Seda toredam on kohalolu! Need on hüvad lood ja laulud, soovitan just põhjaeestlasele, kes tänaba enam soome keeltki ei tönka, saati veel kodunurga kagunurga lugusid. Omakeelsetele inimestele on Ülle jo nelikend aastat matsu ja raksu pakkunud – kas mitte tuleva aasta ei saa ta esimesest raamatust nimelt 40 aastakest täis? Tuleb tähistada – ainet mõtisklusteks. 

Anu Kree ei tüki oma tekstidega esile, hoiab kaunis leebet joont, kuigi sügavusteravus ja pildistusoskus paistavad välja küll, kui natuke viitsida vaadata. Kirjanduspildi sumedatel servadel tubli veerandsajandi talitanud Kree astub kindlameelselt edasi ning tal näikse üsna ükspuha olevat, kas keegi tirib tantsule või jaa. Parem ongi, et ei. Las tekstid ise tirivad. Mõttekohti on küll ja näeme/kaeme/vaeme. Põnev on.