Näituse pildid on jäädvustatud Kristel Peikeli korraldatud kammerkoori Collegium Musicale kultuuriretkedelt liivlaste, vadjalaste, vepslaste, isurite, ingerlaste ja karjalaste juurde aastatel 2017–2019. Tänases geopoliitilises situatsioonis ei oleks eestlastel neis piirkondades reisimine ja pildistamine enam mõeldav, kuid viimased unustatud rahvaste esindajad peavad seal tänini igapäevaselt toime tulema.

Peikel ütles, et ta ei pea end fotokunstnikuks, vaid eelkõige lugude jutustajaks ning selle näituse lugu on valus ning puudutab meid kõiki. "Kaik" tähendab vepsa keeles "kõik" ning selle sõnaga lõpetas oma laulud vepsa rahvalaulik, kellelt Veljo Tormis pool sajandit tagasi oma unustatud rahvaste koorilaulutsükli jaoks ainest kogus. 

"Kas tähendas see kaik, et lauljal said sõnad otsa või sedastas ta, et kogu vepsa rahvaga ongi nüüd kõik ehk lõpp? Küsida pole enam kelleltki," tõdes Peikel.

"See näitus räägib rahvastest, millest ongi alles jäänud vaid kaik… ehk ainult salvestused ja kaja lauludest, mille emakeeles lauljaid enam pole. Tormise suurteos andis unustatud rahvastele virtuaalse igavese elu, tema hällilaul justnagu sisendaks lootust, et ükskord võivad need rahvad surmaunest ärgata ning nende lood-laulud taas metsades ja mererannas kaikuda," lisas ta.

Peikeli sõnul on iga unustusse vajuva rahva lugu küll isemoodi, kuid neis on ka palju sarnast. "Ehk veel jõuame, ehk ei ole hilja nende unustatud rahvaste hoiatavatest õppetundidest õppust võtta?" küsib ta. 

Tallinnas jääb näitus avatus 16. novembrini ning suundub seejärel Hiiumaale.