"See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta" on lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, heites humoorikaid varjundeid sugulastele, naabritele, vendadele, sõbradele ja inglitele. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

Autori sõnul võib värsket teost nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja Lux Expressidega.

"Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne. "See ilus armastuslugu…" sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules," kirjeldas Kübar.

Ta lisas, et piiritu ookeani asemel on romaanis kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused.

"Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see Iius armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema."

Andreas Kübar tekstid on varem jõudnud Värske Rõhu ja "Eesti novelli" kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki.

Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.