Kui tegime TV3 "Laseri" tarvis 2023. aasta veebruaris saate misogüünse manfluencer'i¹ Andrew Tate'i jälgijatest Eestis, vaadati üksnes selle reklaamklippi veerand miljonit korda. Ilmselt oli selleks ajaks Eestis veel paljudele teadmata, kuidas manfluencer'id ja manosfäär² poisse radikaliseerivad. Isegi intervjueeritavaid oli raske leida. Minu sinisilmsus ühiskonnas toimuva osas sai sellega aga murtud.

Paistab, et pärast seda saadet avastati seni nähtamatuna lastetoas seisnud elevant mitmeski kodus, kus poisid keeldusid kooli minemast, pumpasid mõõdutundetult muskleid, unistasid krüptoga rikkaks saamisest ning pidasid naisi (sealhulgas emasid ja naispedagooge) ja tüdrukuid kõlblikuks vaid võileiba tegema. Jääb loota, et see hästi kultiveeritud netiviha ei leia kunagi teed reaalse naisetapuni. Aga ometi loed, et Adaveres tõukas sel kevadel õpilane trepist alla vanema naispedagoogi, või kuuled, kuidas 10-11aastased nolgid koolis soovitavad õpetajannal suuseksi teha või küsivad, kus on tema Lamborghini ja kui palju ta üldse palka saab.

Lisaks veel kerge hõrk kaste noorukite natsitervituseks üles hüppavast paremast käest ning mitmest kinnis­ideeks saanud vandenõuteooriast, mille põhiline sisu on "meile on valetatud", või timurlikust kodanikualgatusest "kütime pedofiile". Eestis on viinud see mitme jõhkra mõrvani (Raasikul ja Pärnus), milles osalised on olnud ka tüdrukud ja mõrvatud on olnud mehed. Teeb see neist siis manosfääri ohvrid?

Mida õpetaja peaks teadma radikaliseerumisest? Samal 2023. aastal käisin esinemas oma kunagise kooli meediapäeval, kus näitasin klippe sellest saatest. Noormehed olid nähtust metsikus vaimustuses, tüdrukud väljendasid sama suurt põlgust ning õpetajad ekslesid täielikus teadmatuses. Enne seda polariseerumismanifestatsiooni ei olnud ma teadlik, et meie kodune Eestigi on jagunenud selles globaalses sugudevahelises sõjas kaheks.

Kahjuks jäävad haridus ja mehed seal rindejoonest teine teisele poole ning manfluencer'id radikaliseerivad noormehed võitlema naistele kaotatud koha eest ühiskonnas. Jääb loota, et sellest kasvatakse välja nagu lapsepõlve tuulerõugetest. Paraku on aga põhjust karta vastupidist: vajutakse veelgi sügavamale sellesse jäneseurgu ja kõik lõpeb paratamatult reaalse vägivallaga.

2025. aastal tuli Netflixis välja neljaosaline seriaal "Adolescence" ("Nooruki­iga"), kus 13-aastane poiss Jamie Miller arreteeritakse kahtlustatuna oma klassi­õe mõrvas ning kõik meestesse puutuv, alatest incel'itest³ ning punasest ja sinisest pillist, tuuakse masside silma alla. Film, mille peaosades ülimalt nunnu, ent metsik Owen Cooper (Jamie) ja Stephen Graham (tema isana), sai mõõtmatu menu osaliseks.

Olime just "Laseri" tiimiga ette valmistamas kolmeosalist dokumentaali "Manosfäär Eesti moodi" Go3 tarvis, kui avastasin, et Tallinna Linnateatris mängitakse segadust tekitava pealkirja "Sinisilmsed" taha peituvat samateemalist dokumentaalse taustaga lavastust. Selle autor on Piret Jaaks, lavastaja Marta Aliide Jakovski ning see põhineb õpetajate, noorsootöötajate ja politseinikega tehtud intervjuudel.

Etteruttavalt tuleb nentida, et mõned neist intervjuudest on jäetud lavastusse toorena, otse näitlejate poolt mikrofoni ees esitatava otsekõnena, mis loob võõrituse muidu laval jutustatava looga. Mõjub see aga kuidagi poolikult. Nagu poleks tegijad raatsinud nendest dokumentaalsetest hetkedest päriselt loobuda, ent ideed nende kunstiliseks vormimiseks on otsa saanud. Või on selle võtte eesmärk elutõde punase markeriga alla joonida? Pisut häiriv on see plakatlikkus, mis ei lase empaatial täie jõuga sisse lülituda.

Vahetades nagis rippuvaid riideid, kehastuvad näitlejad otse laval ümber ühest rollist teiste. Kõige suurema metamorfoosi tunnistajaks saab publik Kristiin Räägeli muutumisel range lõikega kostüümis pedagoogist pool­segaseks loomakaitsjaks. Viimane peaks ilmselt kandma liini, et lapsed kogevad tänapäeval hüljatust ja üksindust nagu maha jäetud loomad. Või et loomi armastatakse rohkem kui inimesi ning loomade tarvis on lahendused olemas, erinevalt inimestest.

Kes on peategelane? Tuttav ajalooõpetaja rääkis, et hindas sel sügisel gümnaasiumis kolme tööd x-tähega, sest noored olid otsustanud Hitleri isikut käsitleda kui valesti mõistetud geeniust, kes tegi palju head, ning pidasid holokausti suureks valeks. Või siis leidsid, et Hiro­shimale oli ühest aatomipommist vähe. "Neile pole vahet, kas Hitler, Mussolini või Kanye West, kõik on nende meelest ühesugused staarid ja iidolid," ütles õpetaja. "Nad on arvutimängudes harjunud tapmiste eest punkte saama ning neile on see, kes rohkem tapab, võitja. Nad ei taju enam reaalsust, sest neil puudub oma ideedele tasakaalustatud vanema või küpsema inimese vaade. Inimesed on üksi, võõrandunud ja hädas."

Mida oleme teinud ühiskonnas valesti, et meie noorukitest on saanud koletised, kelle pale paljastub alles haridussüsteemiga vastamisi seistes? Ning mida kurja on teinud need valdavalt hilises keskeas naisõpetajad, kes nende metslastega (ja nende vanematega) peavad toime saama? Kahjuks paistab, et koolides on ruumi veel palju suuremale hulgale verele, higile ja pisaratele. Kooli­tulistamine on Eestis kord juba olnud ning pole kindel, et see jääb viimaseks.

Ka etendus algab loovtööga, kus Sander (Laurits Muru) etendab näpunukkudega juba mainitud ajaloolist tegelast, keda teavad hambaharjavuntsi ja hüsteerilise kõnepidamisstiili järgi kõik. Selles loovtöös on hoogu ja andumust. Sander on samal ajal haavatav, üksi ja julm, ehk isegi liiga intelligentne.

Muru on intervjuudes öelnud, et inspiratsiooni kogumiseks suhtles ta mitmes portaalis noortega, jututeemaks noorukite sooritatud jõhkrad mõrvad. Sandri roll on lahendatud selleks ette antud võimaluste piires oivaliselt ja usutavalt, ent raske on olla veendunud, et ta on selle lavastuse kese. Ka on keeruline kujutada ette noort vaatajat end Sandriga samastamas.

Ajalooõpetaja (Priit Pius) katkestab küll eelkirjeldatud esitluse, kuid jääb Sandri ühismeediapostitusi jälgima ja üritab teda aidata. Pisut hämaraks jääb nooruki perekondlik taust, kuid sellest kumab läbi nii lein kui ka purunenud pere ja ükskõikne ema, kes vaevleb toimetulekuga. Isegi siis, kui kooli direktor (Kristiin Räägel) õpilase tumemeelsuses ja radikaliseerumises probleemi ei näe, üritab ajalooõpetaja sellega tegeleda. Direktori eesmärk on end eelkõige kooli­direktorist isa varjuga võitleva karjäärinaisena iga hinna eest tõestada, ent seejuures eirab ta edu nimel probleeme ning satub seeläbi veel suuremate otsa.

Palju kergem oleks olnud jutustada manosfääri uppunud nooruki lugu naispedagoogile vastandumise, tema alandamise, hirmutamise ja tema kallal vägivallatsemise kaudu. Kõige lihtsam ongi selles lavastuses samastada end õpetaja hirmu ja alandusega ning seega ei saa seda pidada noortelavastuseks. Seda enam et kavalehe sisuseletused mõjuvad pisut naiivselt või ajale jalgu jäänult.

Keerulisemaks teeb algoritmidest pimestatud noore vandenõuteoreetiku karakteri väljajoonistamise täies ilus meespedagoog – meie koolides haruldane nähtus –, kes on ise nooruses radikaliseerumise läbi teinud ja tunneb seetõttu selle ära. Temas on õpetajalaurilikku headust, ent pole jõulist meest, kes suudaks end nooruki suhtes kehtestada. Aitajast endast saab haavatav ja ohver.

Kokkuvõtvalt peategelasest: valida on ükskõikse naispedagoogi ja pehmost meespedagoogi vahel. Aga kui meesõpetaja oleks olnud hoopis kehalise kasvatuse õpetaja ja macho? Andnuks see murtud tiivaga nooruki rikutud maskuliinsusele teise dimensiooni ja tema karakterile usutavama lahenduse?

Sinisilmsuse punane või sinine pill? Manosfääris käsitletakse maailma "Matrixi" filmist laenatud metafooriga: kui võtad punase tableti, näed tõelist reaalsust, kui sinise, lepid selle reaalsusega ega soovi tõde näha.

Kas ei kohta praegu vandenõuteoreetikuid mitte lausa igal sammul? Ei peagi rääkima vaktsiinidest vms, vaid ollakse lihtsalt nii pimestatud oma ideedest, et ei märgata midagi ega kedagi enda kõrval. Nii ka Sander, kes tahab tuua maailma valgust, sest talle kui mehele, õpilasele ja ka kodanikule on valetatud, ning ainult tema teab tõde. Ühegi täiskasvanu tõde teda ei veena, sest juba ammu kasvatab noori vanemate ja õpetajate asemel internet oma algoritmidega. Täiskasvanud on noorukite arvates lollid ja pimedad, kes ei väärigi seda valgust.

Kas segadusse ajav pealkiri "Sinisilmsed" peaks mõjuma äratusena? Et ometi märgataks, mis toimub, et mitte ainult üksikud noorukid, vaid radikaliseerunud on koguni rahvad ja riigid. Arvan, et selle põhjuseks ei saa pidada purunenud perekondi, kehvi inimsuhteid või imelist internetti. Pärast selle lavastuse vaatamist jäi hinge rahutus, tunne, nagu oleks jäänud hulk küsimusi vastamata ja õhku visatud probleemid sinna rippuma. Kas nad kukuvad maha? Kas tuleb ka lavastus, kus Sandri-sugused saavad end peeglis ära tunda ja kõrvalt vaadata? Kui nad muidugi üldse satuvad teatrisse.

¹ Manfluencer on ühismeedias kasvatanud suure noortest meestest koosneva jälgijaskonna, propageerides jäika maskuliinsust ning sageli ka misogüünseid ja naisi alandavaid vaateid.

 ² Manosfäär (manosphere) on veebikogukondade ja -subkultuuride võrgustik, kus keskendutakse meeste probleemidele, traditsioonilistele soorollidele ja feminismivastasusele, ideoloogia aluseks on misogüünia ja seksism.

 ³ Incel (lühend ingliskeelsest väljendist involuntary celibate ehk vastu tahtmist tsölibaadi pidaja) on heteroseksuaalne mees, kes ei suuda soovile vaatamata leida romantilist või seksuaalpartnerit.