Zola Jesuse puhul peab esimesena rääkima häälest. Ooperilauljaks saada tahtnud muusik avastas alternatiivskeene rõõmuks Joy Divisioni ja muud sarnased bändid ning hakkas tegema midagi gootielektro taolist. Ja kuigi tänu Zola võimsale häälele ja tumedatele biitidele on aru saada, miks eessõna “gooti-“ tema loomingule pidevalt külge poogitakse, on minu jaoks Zola Jesuse suurim väärtus seisnenud eneseabiõpikulises võimsuses. Eneseabiõpik on siinkohal positiivne nimisõna (paradokse täis väide, ma tean!) - Zola Jesuse parimad palad pakatavad jõust ja eneseusust. Näiteks 2010. aasta loo “I Can’t Stand” refrään: “It’s not easy to let it all go, but once in a while it’s good for your soul”.

Taoline elust suurem enesekehtestamine on popmuusika staaride leivanumber ja seega pole ime, et Zola Jesus on oma viimatise, neljanda albumi valmimise eel tunnistanud kiindumust popi eufoorilistesse refräänidesse, tuues näiteks nii Rihanna kui Beyoncé. Kas Zola Jesusel õnnestus siis popalbum luua?

Kuigi nimi- ja avalugu lubab kinematograafilist kogemust pulseeriva tehnorütmi taustal, ei suuda artist ilmselt otsustada, millele täpselt keskenduda. “Dangerous Days” (vaata alt videot) on lausa robynlik elektropop, kuid ülejäänud album jääb meeleolult ja stiililt nende kahe esimese loo vahele. Haripunktiks albumi keskpunkt: “Go (Blank Sea)”, “Ego” ja “Lawless” on kolm tugevat lugu järjest, kõlades endiselt zolajesuslikult.

On üks räbalaks kulutatud ütlus: ei liha ega kala. “Taiga” kohta võiks aga nii öelda.

"Dangerous Days":