Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus: Maidani suurus ja väiksus, kaugus ja lähedus

Maidani väljak 21. veebruaril
Maidani väljak 21. veebruaril Autor/allikas: RIA Novosti/Scanpix

Kirjanike päevikuid on laias laastus kahesuguseid. Ühed kirjutavad neid avaldamiseks, teised pigem iseenda jaoks. Juhtub muidugi ka seda, et mõni esimestest ei pääse trükki, ja teisi avaldatakse.

Andrei Kurkovi „Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest“ on päevik klassikalises mõttes, mis ei olnud algselt mõeldud äratrükkimiseks. Raamatu eessõnas kirjutab Kurkov, et on päevikut pidanud üle 30 aasta, kuid pole olnud valmis sellest väljavõtteid avaldama. Nüüd on ta seda siiski teinud, olles sattunud dramaatiliste sündmuste keskmesse.

Autor, kes on vene rahvusest Ukraina kodanik ning kirjutab oma teosed vene keeles, elab koos oma inglannast naise Elizabethi (Liza) ja kolme teismelise lapsega Kiievi kesklinnas 500 meetri kaugusel Maidanist. Oma päevikus jälgib ta viie kuu vältel, 21. novembrist 2013 kuni 24. aprillini 2014, sündmusi nii Kiievis kui ka mujal Ukrainas.

Raamat on algselt ilmunud Saksamaal saksakeelses tõlkes. Eesti keelde on selle tõlkinud Anu Wintschalck. Wikipedias on andmed ka inglis- ja prantsuskeelse tõlke kohta.

Eesti lugejale, kes on Ukrainas toimunut jälginud, on „Ukraina päeviku“ ajalised raamid ilmselt selged. Esimesel nimetatud kuupäeval teatas Ukraina peaminister Mõkola Azarov, et ettevalmistused Euroopa Liiduga sõlmitava assotsieerumislepingu allkirjastamiseks peatatakse. Sellest sai alguse Euromaidan.

Viimasel kirjeldatud päeval, päev pärast enda 53. sünnipäeva, kirjutas Kurkov: „Kõik on väsinud sõja ootamisest, Venemaa ähvardustest, tuleviku pärast värisemisest. Nii väga tahaks selle lehekülje Ukraina ajaloost võimalikult kiiresti edasi keerata ja õnneliku lõpuni jõuda!“

Järgneb lastevanemate koosoleku kirjeldus poegade Theo ja Antoni koolis. See on võltsimatult ehtne päevik, milles kirjutatakse ka igapäevaelust: sellest, mida süüakse ja juuakse, kui palju miski maksis, lastest, vanematest, sõpradest, tööst, kohtumistest lugejatega, ilmselt viimaseks jäänud talvepuhkusest Krimmis, sõitudest suvilasse, Auleegioni ordeni vastuvõtmisest, aiatöödest jne, jne.

Lugeja saab muu hulgas pildi Ukraina kõrgema keskklassi perekonna elust revolutsiooni ja väljakuulutamata sõja taustal. Elu läheb edasi - kui on kevad, tuleb aidata lastel eksamiteks valmistuda, peenrad teha ja kartul maha panna ka siis, kui Venemaal juubeldatakse: „Krimm on meie!“.

Ent Kurkovi „Ukraina päeviku“ peamine aines on muidugi riigis arenevad ärevad sündmused. Eelkõige näeb ta neid Iseseisvuse väljakul ehk Maidanil, kust ta tihti läbi käib.
„Ma ei tea, kuidas see kõik lõpeb, ma ei tea, mis mind ja mu perekonda lähitulevikus ees ootab, Ma võin ainult parimat loota. Ma ei sõida kusagile ära. Ma ei poe tegelikkuse eest pakku. Ma elan iga päev selle sees,“ kirjutas ta raamatu eessõnas.

Kui sündmustest Donbassis sai autor kirjutada ainult kolmandate allikate põhjal, on Euromaidan lausa käeulatuses. Õnneks ei ole meil tulnud kogeda, mis tunne on elada, teades, et poole kilomeetri kaugusel sinu kodust tapetakse inimesi, kuulda püssipauke, ja ometi hommikuti lapsi kooli saata.

„Vihkamine paisub mõõtmatuks,“ kirjutas Kurkov 19. veebruaril. „See, mis hakkas võrsuma pelgast kauge ja võõrastava „Donetski võimu“ taunimisest, on liigagi kiiresti vihkamiseks lahvatanud ning möllab nüüd Lääne-Ukrainas, Odessas, Tšerkassõs ja mujal. Ning Krimm hüüab jälle kord Venemaa poole, et see ta enda rüppe võtaks.“

17. märtsil, kui president Viktor Janukovõtš oli juba riigist põgenenud ja Ukraina jäänud ilma Krimmist, kirjutas Kurkov muu hulgas, et ta oli sunnitud Facebookis blokeerima mõned venekeelsed kasutajad, kes olid talle solvangutest kubisevaid privaatsõnumeid saatnud ning teda „reeturiks ja närukaelaks“ tituleerinud.

„Kummaline, et inimest, kes võtab sõna omaenda riigi territoriaalse puutumatuse kaitseks ja naaberriigi agressiooni vastu, võidakse võõral maal reeturiks pidada!“ kommenteeris ta,
Kui „Ukraina päevikust“ üldse otsida midagi, mis tundub sealt puudu olevat, tuleb meeles pidada, et see on lõppude lõpuks vaid iseendale kirjutatud päevik, olnu jäädvustamine. Ent siinkohal ei saa jätta märkimata, et „reeturiks pidamine“ tegelikult kummaline ei ole – sellel on sajandite taha ulatuv ajalugu.

1877. aastal kirjutas Fjodor Dostojevski oma „Kirjaniku päevikus“ - avaldamiseks kirjutatud päevikus - et Venemaal pole kunagi varem olnud „selliseid vihkajaid, kadestajaid, laimajaid ja isegi ilmseid vaenlasi, nagu kõik need slaavi hõimud kohe sestpeale, kui Venemaa nad vabastas, aga Euroopa nõustus tunnistama nad vabastatuteks“.

Ennekõike pidas Dostojevski silmas poolakaid – ukrainlasi ta tollal tõenäoliselt omaette rahvuseks ei arvanudki. Selline suurvene šovinismi panegüürika ja russofoobiaga sildistamine elab, nagu näeme, tänapäevani. „Donetski rahvavabariigi“ kurikuulus kaitseminister Igor Strelkov (Girkin) on Ukrainat nimetanud kasvajaks Venemaa kehal ja president Putin näitab kõigiti välja, et ta ei pea Ukrainat võrdseks riigiks võrdsete seas.

Ent Kurkov ei hoia vaka all kibedaid sõnu ka revolutsioonijärgses Ukrainas toimuva aadressil. Tema meelest jätkub riigis „paramilitaarne venemeelne korralagedus“.

„Anarhia territoorium hakkab närvidele käima. [---] Revolutsionääre on raske tavaellu tagasi tuua. Kuidas sellega rahumeelselt toime tulla, ei oska vist keegi öelda,“ kirjutas ta 1. aprillil.

Ning 4. aprillil: „Revolutsiooni sürrealism õilmitseb. Selle ümber on nüüdseks parvena kogunenud rohkem kummalisi tüüpe, kui neid selles päriselt osales. Mõned neist on kõige tavalisemad pätid ja kurjategijad, kes Paremsektori liikmena esinedes röövivad Lõuna-Ukrainas poode ja talumajapidamisi.“

Muidugi kirjutatakse Ukraina kriisist veel kümneid raamatuid, ka teadustöid, kuid „Ukraina päevik“ jääb väärikana nende kõrvale kui üks esimesi – avara pilguga nähtud dokumentaalteos. Ja kahjuks ei tea keegi, millal see kriis lõpeb.

Kirjutades 9. aprillil, kuidas Vene seersant Zaitsev laskis Krimmis maha Ukraina majori ja tema vastu ei algatatud isegi kohtuasja, nendib autor nukralt: „Kui suur peab küll olema Ukraina, kui Kiievis viibides paistab, nagu leiaks see kõik aset kusagil teises maailma otsas!“

Ent ometi tekib Kurkovi päevikut sulgedes tunne, et tuleb teha kõik, mis võimalik, et meile nii ei tunduks – et Ukraina on maailma teises otsas.

P.S. Andrei Kurkovi paarikümnest raamatust on 2007. aastal Üve Maloverjani eestikeelses tõlkes ilmunud romaan „Võõra surm“.

Toimetaja: Mari Kartau

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: