Indie-orkester TPRI: kui selgus, et oleme Eestist, öeldi tavaliselt "aa" ({{commentsTotal}})

Tartu Popi ja Roki Instituut
Tartu Popi ja Roki Instituut Autor/allikas: Rene Piirkop

Nii siin - kui sealpool sood ehk Atlandi ookeani mainet niitev Tartu Popi ja Roki Instituut on suuremaarvulisem ja suursugusem kohalik indie-poporkester.

Taaralinna uhkus TPRI käis aasta algul rokenrolli sünnimaad vallutamas ja USA-tuur oli igati positiivsete tulemustega. Bändi ootab varsti ka Ameerika läänerannik. Bändi esinemised on erakordsed ja eksklusiivsed elamused ka seetõttu, et kontserte on harva. Lähem esinemine on märtsis Tallinn Music Weekil.

Siinkohal Tartu Popi ja Roki Instituudi kõigi liikmete nimekiri:

Nimi, amet − instrument / teised ansamblid

Pille Vilgota, mööblirestauraator – laul / Külm Mai

Kristiina Reidolf, Vaba Lava juht − klahvpillid, metallofon, kalimba

Siim Randveer, PRIA ametnik − kitarr, ukuleele, balalaika, sitar, suupill / Wrupk Urei, Dahling, Leegitsev Sidrun, Jaan Pärn ja Pahad Seemned

Kaspar Aus, Vanemuise valguskunstnik − klahvpillid, perkussioon / Wrupk Urei, Mooses

Tanel Aavakivi, muusik, Tartu I Muusikakooli haldusjuht, H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli õpetaja − trompet, flüügelhorn / Estraadiraadio, Tartu Levimuusikaorkester, Cassa Nova

Peeter Piik, Rahvusarhiivi arhivaar − basskitarr/ Kiritöö, Bullfrog Brown, Andres Roots Roundabout

Lauri Kulpsoo, vabakutseline fotograaf − trummid, perkussioon/ Kuma, Jaan Pärn ja Pahad Seemned

Silver Sikk, graafiline disainer − lüürika

Küsisime TPRI käest mitu küsimust ja saime mitu vastust:

See nimelugu, et bänd on instituut, tuleb ikka sellest, et Tartu on ülikoolide ja teaduse linn?

Siim: Tartu akadeemiline minevik-olevik oli nime valikul lihtsalt lisaboonus. Nimi tekkis lõõpimise käigus kunagi Tartus laineid löönud ansambli Dharma Bums tuuribussi tagaotsas. Lõbus seltskond oli tagasiteel festivalilt, mille korraldas Amsterdami Populaarkultuuri Instituut või midagi sellist. Kellelgi võrsus idee asutada selle Amsterdami instituudi eeskujul hoopiski üks bänd, mille nimeks on Tartu Popi ja Roki Instituut. Nimi meeldis kohe eeskätt seetõttu, et see tundus totter ja naljakas, sobivalt arrogantne ja ambitsioonikas.

Dharma Bumsi riismetelt see bänd lõpuks tekkiski ning esialgu oli kontseptsiooniks ideaalpopi ja täiusliku roki leiutamine. Umbes nii, et hulk bändikaaslasi võtavad osadeks lahti mingid head poplood ja teevad selle järgi ise uued ja veel paremad. See oli kontseptsioon, tegelikult punnitasime me lood valmis lihtsalt nii, nagu oskasime. Algselt oli plaan jääda täiesti anonüümseks stuudiobändiks ja lekitada raadiosse „hittlugusid”. Anonüümsuse idee edevamatele bändiliikmetele siiski ei meeldinud.

Kuidas Ameerikas käies kodulinna Tartut tutvustasite või läks kogu ramm sellele, et seletada, kus üldse Eesti on?

Peeter: Meenub üks turske, natuke hirmuäratava välimusega ja ilmselgelt kergelt pilves olekuga must mees laupäevahommikuses Harlemis. Tundis huvi, kes oleme ja kust tuleme. Vastasin, et Eestist. Tema − ahjaa, see on Jugoslaavias. Mina vastu − mitte päris, Soome ja Venemaa naabruses. Tema − no aga siis on ju Jugoslaavias!

Kristiina: Mulle meenub seik ühes hotellis Bellefonte lähistel Pennsylvanias, kus peatusime teel New Yorgist Chicagosse. Meie tuurimanager John tutvustas õhtusel tunnil reisiseltskonda retseptsionistile: „See ansambel on Eestist”, mille peale kähmas noor retseptsionist isegi mõnevõrra häiritult: „What does it mean?”

Tanel: Ühes NY pillipoes tuli üks jutukas mees uurima, et kust tuleme. Eestist, vastasin. „Ahaa, ma tean küll – Balti riigid! Minu naine on lätlane. Elas aastaid Moskvas.” Hiljem oli ta abikaasa juba leedukas. Edasi läks jutt sujuvalt Venemaa-Ukraina suhete peale, aga selle mehe arusaam ei ühtinud minu vaadetega − härra oli tuline Putini pooldaja.

Siim: Meie päritolu kohta küsiti ikka väga tihti. Kas või lihtsalt tänaval või metroos, kui kuuldi, et räägitakse mingit imelikku keelt. Kui selgus, et oleme Eestist, siis öeldi tavaliselt „aa”. Mulle ei tundunud sobilik seepeale uurima hakata, et kas tegelikult ka teatakse, kus see maa asub. Kummaliselt sageli kohtasin aga neid, kes väga täpselt teadsid, kus on Tartu, kus Tallinn. Enamasti tulid sellised taibud küll ise juttu rääkima.

Olete tõestanud, et maakeeles võib laulda küll ja isegi välismaal – kuidas tagasiside on ses suhtes olnud?

Peeter: Päris mitu inimest mainisid, et eesti keel on ilusa, musikaalse kõlaga. Usun, et kohalikele muusikasõpradele oli see põnev ja eksootiline. Mulle oleks küll olnud.

Kristiina: Meil on tekkinud väga head suhted briti muusikaajakirjaniku Kieron Tyleriga, kes kirjutab nii MOJO-sse kui ka The Guardiani. Kieron on meil alati soovitanud esitada oma laule eesti keeles. Nii kirjutas ta ka ühes MOJO arvustuses meie muusikast: „Almost Japanese-sounding, it’s tremendously pretty” (’kõlades jaapanipäraselt, on see tohutult ilus’).

TPRI on 8-liikmelisena juba tõeline orkester, mis on ühelt poolt kuulaja rõõm, aga teisalt suisa luksus, kui kuhugi sõita. Mis valemiga te oma kulud ja tulud klappima saate?

Peeter: Kui meie hulgas poleks nii häid orgunnijaid-asjaajajaid ja punktuaalseid raamatupidajaid kui Pille ja Kristiina, siis vist ei saakski.

Kristiina: Ka Kulpsood ei tohi unustada. Tegelikult on meil hea meel, et Eesti riigi kultuuripoliitikas on hakatud viimasel ajal üha enam pöörama tähelepanu levimuusikale ning toetatakse nii plaatide väljaandmist kui ka välissuhtlust. Island võiks olla siin heaks eeskujuks − Islandi riigil on olnud pikaajaline strateegia popmuusika toetamiseks ja nagu näha, on see viinud väga tõsiste tulemusteni. Islandlased on vägevad strateegid.

Tanel: Aitäh, Eesti riik, et toetasite meie Ameerika-tuuri!

Olete albumi fotodel ja videos teinud stiilseid visuaale ja kostüümidraamat, aga kontserdiesinemistel pole väga vist välisele rõhku pannud. Miks?

Pille: Halloo, ma õmblesin terve seeliku!

Peeter: Huvitav, kas see tähendab, et Kaspar ja mina vajame hädasti ruudulisi ülikondi?

Siim: Kui bändi video ja pildid pole visuaalselt huvitavad ja köitvad, siis pole neid ju mõtet üldse teha! Bändi tegemisel on siiski mõtet ka ilma sõu ja teatraalsuseta. Aga loomulikult oleme teadlikud asjaolust, et huvitav visuaalne pool annab kontsertidele väga palju juurde. Seepärast oleme katsunud ikka ka välisele rõhku panna. Viimastel kontsertidel oleme näidanud bändi selja taga Alain Resnais’ visuaalselt erakordselt köitvat must-valget linateost „Möödunud aastal Marienbadis” (1961).

Kas ja kuidas on Tartu linn teid loominguliselt inspireerinud?

Siim: Olen püüdnud teadlikult jälgida või tagantjärele analüüsida, kuidas üks või teine lugu on sündinud. Peaaegu alati on ikka mõni teine muusikapala (või ka mitu pala korraga) olnud algtõukeks, mis sunnib millegi sarnasega katsetama. Aga niisama tähtis on loo sündimisel ka vaba aja olemasolu. Peaaegu mitte kunagi ei teki ideid või isegi soovi midagi üritada, kui peab tegelema mingite töiste ja argiste probleemide või probleemikestega. Võib-olla on Tartu linn oma uimasusega jätnud lihtsalt piisavalt palju aega logelemiseks ja nii soodustanud ebapraktilist loometegevust.

Kristiina: Tartu linna mõju võib kindlasti täheldada meie plaadikujundustes ja „Marienbadi” videos − teise albumi „Biidermeier-psühhedeelia” ja video visuaal pärinevad 19. sajandi Tartu Linnakodaniku muuseumist (kostüümid Vanemuisest ja Jimi Hendrixi plakat prooviruumist). Kolmanda albumi „Marienbad” esikaanel esitleme aga Tartu moeloojaid: Triinu Pungitsa kostüümi ja Alan Proosa moefotot kui kohalikku ja kaasaegset kummardust Resnais’ filmi stilistikale ja moekultusele. Terav silm võib meie plaadiümbriselt leida ka ülikooli kiriku ehk vana humanitaarteaduste raamatukogu lühtreid, mida sai kunagi tunde ja tunde konspektide tagant silmitsetud.

Millised on teie meelest lahedad kohad Tartus, kus aega veeta, väljas käia?

Siim: Ma ei jõua ära imestada, kui fantastiline koht on uus park loomemajanduse keskuse ja loodusmaja taga Karlovas. Väga suur pluss on seejuures asjaolul, et seda parki nii vähe tuntakse ja seal käib ikka päris vähe rahvast. Talvel on seal suurepärane valgustatud privaat-kelgumägi, kevadel-suvel saab rahus ja vaikuses kedagi segamata kitarri harjutada.

Minu meelest on Tartu kõrtsides (kuuldavasti ka Tallinnas) õitsema löönud mälumängukultuur. Lahedad mälumängud toimuvad näiteks Naiivi-nimelises kõrtsis. Seal kõlab tihti ka head muusikat.

Klubidest-kontserdipaikadest oskan nimetada kahjuks vaid Genialistide klubi.

Peeter: Emajõe ääres on tore jalutada, sõltumata aastaajast, ning muidugi Karlovas ja Supilinnas ja botaanikaaias.

Kui saaksite tuunida Tartu täiuslikuks, siis mida lisaksite ja mida ära võtaksite?

Peeter: Lisaksin selle, mis viimase suure sõja käigus hävis, Holmi saare, ja mere. Ära võtaksin ebaproportsionaalselt suured ja ilmetud kastmajad. Üldiselt on siin kõik selletagi peaaegu täiuslik.

Siim: Tõesti, aeg-ajalt tahaks siit kiiremini mere äärde jõuda. Lisaksin veel noori inimesi ja häid kontserdipaiku-klubisid, jalgrattateid.

Kristiina: Minugi esteetilist meelt häirib linnasüdame nüüdisarhitektuur, mistõttu püüan oma trajektoorides nimetatud piirkonda vältida. Aastaid olen aga unistanud kanuude ja paatide ühistransporditeenusest Emajõel, nagu Veneetsias.

Mis on (TPRI kõrval) kõigi aegade kõvemad Tartu bändid ja artistid?

Siim: Genialistid, Wrupk Urei, Pop Idiot, Leegitsev Sidrun, Dahling.

Peeter: Kontrastid, FIX, Suuk, Aleksander Müller, Jäääär, Claymakers, Rosta Aknad, Peeter Volkonski, Onu Bella, Erkki Hüva, Bullfrog Brown, Andres Roots.

Tanel: Estraadiraadio, Inboiler, Kõrsikud, Genialistid, Fix, Justament, Pantokraator, Imperaator.

 

 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: