1933. aastal jõudis Pariisi vene ajakirja Illjustrirovannaja Rossija toimetusse käsikiri pealkirjaga "Jutustus kokaiiniga", mis jutustas noormehe Vadimi allakõigust Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise päevil. Kiri tuli Istanbulist kelleltki M. Agejevilt.

Pikalt oletati, et Agejevi nime taga peidab end Vladimir Nabokov, kes kõik veel. Nabokov eitas seost ja ta ei valetanud. Alles 63 aastat avastasid kirjandusteadlased Marina Sorokina ja Garri Superfin Pariisi, Istanbuli ja Jerevani arhiividest vastuvaidlematud tõendid, et tõde on hoopis igavam: Agejev on Mark Levi, Moskvas sündinud juut, kes on elanud Saksamaal, Paraguays, Prantsusmaal, Šveitsis jm, elu lõpus aga Armeenias, kus õpetas Jerevani ülikoolis saksa keelt ja kirjandust. Kokaiinijutt on tema ainus kirjanduslik sooritus.

Levi lõi negatiivse kangelase, hedonisti, nihilisti, kalduks nagu toreda armsa kena vana hea dekadentsi poole, tegelikult on aga minategelase Vadimi näol tegemist algselt lihtsalt tüütu egoistiga, kel puudub igasugune empaatiavõime ning kes kasutab kõiki ümbritsevaid oma naudingute ja näruse eksistentsi huvides ära, kes aga sündmuste arengu käigus kaotab ka võime endast hoolida ning allakäik jätkub juba piduriteta. See siin ei ole spoiler, me ei tea kunagi, kuhu allakäik kukub, eks, kui ta on eriti vilgas.

Romaan on huvitavalt üles ehitatud, peatükid tähistavad etappe noore inimese elus, igal perioodil on vääramatu tähendus edasise suhtes ja saatuslike hoobadena juhivad teiste inimestega seotud (enamasti jõledad, alatud või ka tühised) kogemused Vadimi enesesalgamiseni: tema sisemisi kriise võib mõista ka patukahetsusena, millest kellelgi kasu pole, sest ka kahetsus jääb õigupoolest eneseimetleja teiseks küljeks jäägitu enesepõlguse näol. Kokaiin tuleb mängu alles lõpupoole - see on fataalse eeldusena aga õhus hõljunud algusest peale, ja mitte ainult pealkirjast lähtuvalt, vaid Levi hävitab sisus kõik muud lahendused järk-järgult ja kindla käega.

Meelis Lainvoo järelsõnas ja kohati ka välismaises retseptsioonis on nimetatud Vadimi ülitundlikuks ja andekaks, sealt siis need hädad, mulle tundub pigem, et peategelane kehastab tuima ja andetut ühiskondlikku produkti, kel peale isiksuslikkuse eelkõige puudub maitse ja stiil - ja seetõttu ei saa rääkida ka kunstiliselt veenvast dekadentsist või mingist sihiteadlikust nihilismist. Me ees on autistlik nooruk, nagu neid igal ajal kohata võib, mõnest neist tulevad ka autistlikud vanainimesed, mõned teised jällegi kasvavad autismist välja.

Vadimi näol me saame jälgida inimkonna ja endaga riius oleva inimese arengut, ning see ei ole ühene, kuigi võib tõesti rääkida allakäigust. Viimane peatükk kannab pealkirja "Mõtted" ning sisaldab psühholoogiliselt kõige huvitavamat osa teosest. Kas isiklik selguselejõudmine tähendab suures mängus kaotust ja paremini löönuks läbi inimene, kes Vadim oli raamatu alguses: egoistlik lurjus? Ja kas kokaiin aitas jõuda selgusele või tekitas illusioone, ning milliseid neist ühes peategelasega uskuda? Romaan ei anna üheseid vastuseid, aga annab kõige lõpus siiski ühe koondvastuse.

Romaani algul on nimikangelane hingeliselt tühi. Miski nagu liigahtab, ent ta surub need hood maha. Millega täita tühjust? Tühjusega loomulikult. Vadim läheb lõpuni ja õõnestab end sügavamate hingesoppideni, nii kaugele, et tundub, et ta kukub teistpoolt välja.

Romaanis on ohtralt suurepäraseid kujundeid: Tsaari-Venemaa allakäik, raha väärtuse langemine, moraali mõiste muutumise hetkel tekkinud moraalne lünk, lömitamine (raha) võimu ees, uue korra arusaamatu loomus, rikaste venelaste lahkumine oma häärberitest, tühjad toad, see kõik romaanis vaid virvendab taustal, ent ei peagi esil olema, sest kõike, kokkuvõttes üht murrangulist perioodi Venemaa ajaloos, illustreerib üliilmekalt Vadim ja tema kokaiin: kõigele on vasted peategelase pealtnäha tühises ja raisatud loos.

Usun, et Pelevin luges "Romaani kokaiiniga" enne "Tšapajev ja Pustota" kirjutamist: seos ei ole otsene, aga paljud kujundid haakuvad.