Olen tähele pannud, et neid kaht nimetust kiputakse segamini ajama kogunisti nende elukutsetega tihedasti kokku puutuvates ringkondades. Näiteks olen kuulnud raamatukirjastajaid rääkimas tõlgist seal, kus oleks asjakohane kasutada nimetust "tõlkija".

Üks mis kindel: mõlemad, nii tõlk kui ka tõlkija, tegelevad tõlkimisega. Aga kui tõlkija tõlgib kirjalikult, siis tõlk tõlgib suuliselt. Väliskirjanduse eestindamisega tegelevad seega tõlkijad: luuletõlkijad, proosatõlkijad, armastuskirjanduse tõlkijad, sõjakirjanduse tõlkijad. Seevastu need, kes konverentsidel, läbirääkimistel, kohtus või turismireisil võõra keele kohe suusõnal meile arusaadavaks teevad, on tõlgid: sünkroontõlgid, vandetõlgid, kohtutõlgid ja nii edasi.

Ka paljudes muudes keeltes on kahe kõnealuse elukutse nimetamiseks kaks eri sõna. Näiteks prantsuse keeles on tõlk interprète ja tõlkija traducteur või, naise puhul, traductrice. Erialakeeles on tõlkija ja tõlgi eristamine igal juhul möödapääsmatu. Argikeeles alati ehk mitte, kuid teadmine, mis vahe neil kahel on, ei jookse mööda külgi maha kellelgi.