Svetlana Aleksijevitši nimi ei ole enamusele venemaalastest tuttav. Pärast Nobeli preemia määramist tehtud küsitlus näitas, et kaks kolmandikku ehk 65 protsenti ei ole kunagi temast kuulnud. 17 protsenti vastas, et on tema nime kuulnud, kuid ei ole lugenud ühtegi tema raamatut. Vene avalikkus, mis võiks ju tunda uhkust, et vene keeles kirjutav autor preemia sai, vastas üldjoontes aga just vastupidiselt, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Venemaal on see otsus tekitanud palju kära, mõtetut kära, kära semiootilises mõttes - valget müra, võime öelda. Ja mitte ainult nii-öelda patriootide või ausalt öeldes fašistide seas, kelle puhul on selline kära täielikult oodatav, kuna Aleksijevitši liberaalsed seisukohad on üldteada ja seepärast on nende reaktsioon mõistetav, et preemia anti russofoobia eest ja nii edasi," selgitas kirjanduskriitik Danila Davõdov.

Davõdovi sõnul on sõdadest ja Afganistanist kirjutatud küll ehk ka jõulisemaid teoseid, kuid ta on rahul, et preemia sai Aleksijevits, kelle teosed on tähelepanuväärsed ja kaalukad.

"Inimesed ütlevad, et ma loobin rahvast poriga, et ma loobin poriga Putinit, keda rahvas armastab samamoodi nagu nad armastavad Lukašenkot, sest vene inimesed on eksinud. Aga ei, ma tegelen kõigest tõe otsimisega. Ma kirjutan sellest, mida ma näen, nii nagu ma seda näen ja aru saan," kommenteeris Nobeli kirjanduspreemia laureaat ise.

Kahjuks kuuleb negatiivseid reaktsioone ka teistest leeridest, reaktsioone normaalse maailmavaatega autoritelt, kelle hinnangul ei ole see ju kirjandus. Samas ei mõisteta, et 20. sajandi lõpul ja 21. alguses on non-fictionist saamas üks olulisemaid kui mitte kõige olulisem osa kirjandusest.