Arvustus. Hingemattev valukarje minevikust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Svetlana Aleksijevitš
Svetlana Aleksijevitš Autor/allikas: ITAR-TASS/Scanpix

Uus raamat

Svetlana Aleksijevitš
"Sõda ei ole naise nägu"
Tõlkinud Toomas Kall
Tänapäev

Eelmisel aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Svetlana Aleksijevitši teos "Sõda ei ole naise nägu" on ühtlasi hääletu ning kõrvulukustav ja hingekriipiv valukarje 344 leheküljel. Seal ahastavad, nutavad, pihivad, kaotavad lootuse, teevad uskumatuid kangelastegusid kümned vene naised. Teos on erakordses eheduses ja mõjususes üks neist vähestest, pärast mida pole maailm enam päris endine. See ei ole tavaline sõjaraamat.

See on midagi täiesti erinevat harjumuspärastest sõjakäsitlustest. Teine maailmasõda oli, on ja jääb venelaste jaoks Suureks Isamaasõjaks. Igaüks, kes on veidi lähemalt kokku puutunud 21. sajandi venelastega, teab, et nendega võib üldiselt nalja heita kõige ja kõigi üle. Putin, Krimm, palun väga. Välja arvatud see sõda.

Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Kokad, pesunaised, medõed, sapöörid, snaiprid, kuulipildurid. Aleksijevitš intervjueeris umbes viitsadat neist ja tulemuseks on raamat, kus pole propagandat ega heroilisust, kõlavaid sõnu ega ülevaid kannatusi. Sellesse maailma kuulusid muda, tahm, veri, täid, nälg, magamatus, hirm, surm, ärarebitud jalad ja käed, plahvatanud silmad, väljajooksnud soolikad. Igaviku värelust suurepäraselt tajuv Aleksijevitš lubas endale mitte kirjutada sõjast, vaid inimesest sõjas. See pole sõja ajalugu, see on tunnete ajalugu. Mälukirjanik Aleksijevitš kutsubki end hingeloolaseks.

"Kaks aastat ma mitte niivõrd ei kohtunud kellegagi ega lindistanud, kui just mõtlesin. Lugesin. Millest mu raamat tuleb? Noh, veel üks sõjaraamat … Milleks? Juba on olnud tuhandeid sõdu – väikesi ja suuri, tuntud ja tundmatuid sõdu. Ja kirjutatud on neist veel rohkem. Aga … Kirjutanud on mehed ja meestest – see sai kohe selgeks. Kõik, mida me sõjast teame, on meile öeldud "mehehäälega". Me oleme kõik mehelike ettekujutuste ja mehelike sõjamuljete kütkes. Meeste sõnade vangis. Naised on aga vait. Mitte keegi peale minu ei ole ju küsitlenud minu vanaema. Minu ema. Vait on isegi need, kes olid rindel. Ja kui nad hakkavadki järsku rääkima, siis ei pajata nad mitte oma, vaid võõrast sõjast. Teistsugusest sõjast. Kohanduvad meeste normidega. Ja ainult kodus, või kui on rindekaaslaste ringis pisara poetanud, hakkavad nad rääkima oma sõjast, mis on mulle tundmatu." (Lk 9.)

Valgevene-ukraina päritolu Aleksijevitšilt on eesti keeles varem ilmunud raamatud "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp" (Tänapäev, tõlkija Veronika Einberg) ja "Tšernobõli palve" (Maalehe Raamat, tõlkija Andres Ehin). Kõik vormilt dokumentalistika, põimitud kokku kümnete inimeste monoloogidest. Salvestab kilomeetrite kaupa jutte lindile ja hiljem kirjutab ümber. Autori kätt ja stiili nagu ei olekski tunda, aga just selles avaldub tema rabav meisterlikkus. Ta oskab panna inimesed rääkima hinge peidetuimatest soppidest, tulemus on erakordselt emotsionaalne ja valus. Jäädes ise täiesti neutraalseks, saab ta ometi ühendavaks lüliks kõigi nende lugude vahel. See, kes pani vaikijad kõnelema. Nutavad Aleksijevitši tõlkijad, nutavad lugejad.

Tähelepanu väärib, et ega naisi tegelikult rindele eriti soovitud. Nad andsid altkäemaksu, kirjutasid otse ministritele ja kindralitele, valetasid, petsid ja kavaldasid, hiilisid ise kohale. Ja mida nad kohtasid? Rindemehed võtsid nad üldiselt vastu paremal juhul umbusklikult. Sülitasid peale, mõnitasid. Kui jäid ellu, siis pärast sõda sattusid sageli põlu alla. Ei julgenudki vahel öelda, et olid sõjas.

Ühes eriti hinge sööbinud loos peidab imikuga naine end koos partisanidega soos. Nad on sisse piiratud. Kui laps hakkaks nutma, siis hukkuks terve salk. Ta ei hakka nutma - ema uputab lapse sohu. Pärast ei andestanud talle seda keegi. Külaelanikud vältisid, mees põlgas ära.

"Juhtub, et kuulen muusikat... Või laulu... Naisehääl... Ja sealt leian selle, mida tookord tundsin. Midagi sarnast... Aga vaatan sõjafilmi – see on vale, loen raamatut – vale. No ei ole see. Ei ole nii hirmus ja ei ole nii ilus. Teate, kui ilus võib olla sõjas hommik? Enne lahingut... Sa vaatad ja tead, et see võib olla sul viimane. Maa on nii ilus... Ja õhk... Ja päike..." (Olga Zabelina, sõjaväekirurg, lk 226.).

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: