Mäletan, kuidas ülikoolis sai järgnevat Triin Soometsa luuletust poeetika kursusel korduvalt loetud ja analüüsitud:

Olen tuul: kord siin, kord teisal,
ka sinu kõrval ei pysi,
kuid kui yksinda nurgal seisan,
minult midagi ära kysi

Mulle viipa, mind suudle, kui soovid,
suru minusse hõbetera.
Läbi hämara linna ja juuni
ma niikuinii libisen ära.

Mul on tegemist linna servas,
mul on mõtlemist puude lehis,
kord naeran vihmases ilmas,
kord nutan su jalge ees rohus.

See, mida eksami ajal paberile kirjutasin, ma enam ei mäleta. Antud hetkest on ikkagi aastaid möödas. Küll aga meenub tunne, mida need värsiread tekitasid – see oli kõnetavalt truu kirjeldus naisest, ja sealsamas ka minust endast.

Triin Soomets on üks Eesti sõnameistritest, kes saab kirjanikupalka. Tema luulekogumikest koosnev valikkogu "Valitud omadused" tõestab, et tegemist on viljaka autoriga, kelle kohta saab õigustatult öelda kõrgel tasemel luuletaja. Soometsa luuletustes on miski, mis paneb end samastuma. Ta puudutab üksikisikut lapsepõlve, armuilu- ja valu kirjeldades või mängib tunnetega maailma vahel külma, siis jälle soojana näidates.

Tegemist pole aga lihtsate poeemidega. Teemade käsitlus võib varieeruda filosoofilisest:

tegelikult olen tee
kuigi ei tea, kes mind käib
ja kuhu ma viin
ei peagi teadma

groteskseni:

häbi ummistab poore
määrib seeliku
näritud kyyntega tõmbab sukkpyksid katki
parandada ei tohi
klaari näoga vaadata sulle silma
kus selle häbi ots
algus oli lapsepõlves

Kui soovitust jagada, kuidas Soometsa kogumikule läheneda, siis loominguliselt. Kunagi kirjandusteadlase ja kirjaniku Jaan Unduskiga vesteldes ütles ta, et tihtilugu hakatakse teoseid analüüsima esimesest sõnast. Õigem oleks lasta tekstil end kõnetada, harjuda viisiga, kuidas luuletaja maailma näeb.

Soometsa värsiridu pulgiti lahti võttes võib lugeja avastada, et pihku jäävad pudemed, mis eraldi ei tundu moodustavat tähendust. Luuletused tuleb lasta pigem silme eest läbi joosta nagu kaadritel filmis. Seda põhjusel, et Soometsa maailm on vägagi tunnetuspõhine. Ta kirjeldab küllaltki intensiivsel moel nii enda sise- kui ka ümbritsevat välismaailma. Tema sõnade valik ja paranormaalne kooskõla ei jäta lugejat ükskõikseks, meeldib see talle või mitte.

Ise lugesin Soometsa luulet enne kaks korda, kui see viimaks mind endasse haaras. Ja kui ta tõmbas, siis korralikult. Soometsa stiil pole alguses lihtsast jälgitav. Ta ei anna lugejale juhtnööre kergelt kätte. Laused jooksevad vahel silme ees kui heitlikud eneseväljendused, mis loovad mõttele mitmeid tasandeid. Kui aga pihta saada luuletaja tuumale ning väljendusviisile, muutuvad keerulised metafooride kombinatsioonid nauditavaks. Lugejale ei kangastu mitte ainult ilu ja valu, vaid ühe inimese maailm kogu tema eheduses.