"Visuaalkurnatus"
02.09–08.10.2017
Tallinna Kunstihoone ja Fotomuuseum

Näituse „Visuaalkurnatus” tagamaad peituvad ilukirjanduslikus loos, mis jutustab pettekujutlustest, kinnisideedest ja spekulatsioonidest. See lugu räägib fotograafiast kui kindlast visuaalsest lähenemisest, mitte teatud tehniliste piirangutega meediumist, ja jõuab seetõttu välja veel seni teadmata sihtkohta. 

See fiktiivne kirjeldus on näitusel hõivanud ka kriitilise ja seletava kuraatoripositsiooni ning kutsub vaatajat (ja lugejat) kunstiteoseid, kuraatorit ja institutsiooni mitte liialt usaldama.

"Suspended Shifts"
Tuukka Kaila ja Oskari Parkkinen
03.09–01.10.2017
Kanuti Gild SAALi keldrisaal

Tuukka Kaila praktika paigutub kunsti, uurimistöö ja kirjastamise ristumiskohta. Oma teostes uurib Kaila visuaalse portreteerimise vahendeid ja piire ning fotograafia suhet portreteeritavaga. Esmakordselt aastatel 2015–2016 Soome Fotokunsti Muuseumis eksponeeritud projektis „Shallow Trap” kasutas kunstnik valgust, et kutsuda esile ilmutamata fotopaberis sisalduvaid värve. Pildistatava subjekti puudumisel avaneb fotograafias uutmoodi vabadus representeerimise kohustusest. Aga mis on siis fotol ikkagi kujutatud? Kui ei midagi muud, siis vähemalt foto enda olemus ja saamise protsess.

Oskari Parkkinen seirab ja küsitleb fotograafia võimet jäädvustada reaalsust. 2012. aastal Helsingis Kluuvi galeriis aset leidnud näitusel „The Black Instrument” esitles Parkkinen mitmetest fotolabori testribasid meenutavatest fotodest kombineeritud kollaaže, mis olid ruumis ümbritsetud muude fotograafia tööprotsessi kuuluvate objektide ja ainetega. Sellega osutas kunstnik tähelepanu fotode materiaalsusele ja fotograafia võimele kujutada maailma eksitava täiuslikkusega, mis omakorda suhtestub inimese paratamatult ebatäiusliku maailmatajuga.

„Suspended Shifts” on Kaila ja Parkkineni esimene ühine näitus. Olulisteks kunstnikke ühendavateks aspektideks on fotode käsitlemine kunstniku töö dokumentidena ning huvi analoogfotograafia ja pimikus toimuva orgaanilise tööprotsessi vastu. Mõlemad katsetavad fotograafia kui meediumi, materjali ja sisuga – analüüsivad ja lammutavad seda osadeks, sekkudes nii fotode loomusesse.

"Valgusele sarnane valgus 2"
Kirke Kangro ja Jacob Jessen
17.09–15.10.2017
ARSi projektiruum

„Valgusele sarnane valgus 2” on järg Jacob Jesseni ja Kirke Kangro samanimelisele ühisnäitusele, mis leidis aset Vaal galeriis aastal 2014. Eelnev näitus otsis võimalusi valguskogemuste jäädvustamisteks, mängis valguse ümberpaigutamisega erinevates ruumides, kasutades tööriistadena ka mälu ja kujutlusvõimet.

Näitus ARSi Projektiruumis jätkab valgusmälu uuringuid, katsetusi sise- ja välisruumi ning nende valguste ümberpaigutamisega, „tõlgib” päevavalguse materjali ja nihutab ruumihorisonte.

"Platvorm"
23.09–29.10.2017
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)

Neandertali Koobaskooli sügissemestril on kunstnikud Viktor Gurov, Hedi Jaansoo, Kristel Raesaar ja Pire Sova residentuuris Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis.

Näitus-residentuur avab kunstnike praktikaid kui dünaamilisi protsesse, milles teosed ja sündmused on lihtsalt vahepeatused või kontrollpunktid.

Kunstimaailma ökoloogia ei seisa väljaspool poliitilist ega ülalpool turge. Kui kunsti-ilm on üks reaalsuse mudel, siis millist tegelikkust me oma suhete ja võimutrajektooride, institutsioonide ja ambitsioonidega peegeldame? Koobaskool jätkab sel sügisel ühiste lugemiste, lohisevate vestluste, väikeste pidude, töötubade, juhitud meditatsioonide ja pikkade jalutuskäikudega. Kõik on Platvormile oodatud – enam-vähem võrdsel kõrgusel. Kogu näituse vältel on koobaskooli kunstnike stuudio EKKM-i näituseruumis avatud aja veetmiseks, koos olemiseks ja kaastööks.

Neandertali koobaskool on isetekkeline kogemuslike projektide ja kestvusharjutuste kogum. Koobaskool uurib koostöö ja usalduse võimalusi ning piire, seejuures eesmärke üheselt määratlemata ja retsepte pakkumata.

"Kiht kihi järel lahti riietab end lesest kivi"
23.09–29.10.2017
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)

Kas näitus võib olla enamat kui kõigest kogum töid? Kas näitus on suuteline looma ajutist ala, kus meie jaoks tavaliselt reaalsust määravad reeglid – raskusjõud, aeg, põhjuslikkus ja mis veel – ei kehti enam harjumuspärasel viisil? Kas näitus suudab nihestada seda, mida peame möödapääsmatuks, kas ta suudab endasse voltides luua selliseid nihestusi, katkestusi, teise mõõtmesse viivaid ussiauke nagu kiviseina taga aurustuv heli, mille allikat on võimatu määrata; tuba, kus kehad on kaldu, kuigi kõik muu näib püsti seisvat; koridor, mis viib korraga eikuhugi ja kõikjale?

Näitus „Kiht kihi järel lahti riietab end lesest kivi” ei paku välja kindlat jutustust ega mõttekäiku, mida järgida. See oma loogikaga süsteem sünnib otse vaatajate silme ees, paitades meie kõrvu, tungides meile ninna ja puudutades meie nahka. Näitus kutsub külalisi sisenema oma ebamäärasesse tegevusliini, seda muutma ja looma. Nagu näitusele pealkirja andnud Stéphane Mallarmé luuletuses „Belgia sõpru meenutades”, kus Brugge kohal hõljuv udu kaotab järk-järgult majad ja sillad, imbub ka sellele näitusele pimestav meeleolu. Kõiki, kes kord on sisenenud, ähvardab oht samuti kaduda. Tegelikkuse ja tema pahelise õe – olgu tal nimeks kirjandus, virtuaalsus, petuskeem – vaheline piir muutub üha ebamäärasemaks ja lõpuks isegi määramatuks. EKKMi, kunagise soojuselektrijaama abihoone betoonseintelt ja kivipindadelt koorudes kaob kindlustunne kiht kihi haaval.

"Poeet Elevandimajas"
Anna Juhlin
25.09–08.10.2017
Puänt raamatupood

“Poeet Elevandimajas” on ühe vanaisa isiklik lugu jutustatuna tema lapselapse poolt. Lütfi Özkök sündis 1923. aastal Istanbulis. Huvi prantsuse luule vastu viis ta hiljem Pariisi, kus ta 1940. aastal kohtas oma eluarmastust Ann-Marie’d, kellega kolis Stockholmi, kus ta elab tänaseni. Lütfist sai luuletaja ning fotograaf, kes pildistas teisi Rootsi ja rahvusvahelisi luuletajaid, kirjanikke ja kunstnikke. Filmi režissöör põimib oma vanaisa fotodest, enda filmikaadritest ning viimaseid saatvatest helidest kokku loo keelest, poeesiast, raamatutest, fotodest ja armastusest.

Anna Juhlin (s. 1988) on Stockholmis elav kunstnik. Ta on õppinud filmi, animatsiooni, illustratsiooni ja pildiraamatute valmistamist, helikõnnakuid ja aiandust. Hetkel õpib Juhlin etnoloogiat, kultuuriväärtuste- ja muuseumiteadust ning huvitub lugude jutustamisest, mälestuste arheoloogiast, minevikulisusest ja ajaloo kasutusest.

"Ebaõnnestumine/Järelelu"
26.09–08.10.2017
Erinevad toimumispaigad

Anna Mari Liivrand & Kristin Reiman: 26.09–28. 09, ARSi maja, Pärnu mnt 154, kell 15:00–19:00
Mihkel Ilus: 29.09–1.10,Tallinna Kunstihoone, Vabaduse väljak 8, kell 15:00–19:00
Sigrid Viir: 3.10–4.10, Telliskivi Loomelinnak, Telliskivi 60a, kell 15:00–19:00
Laura Põld: 5.10–7.10, ARSi maja, Pärnu mnt 154, kell 15:00–19:00
Stuudiojääkide väljapanek ja müük: 7.10–8.10, Telliskivi Loomelinnak, Telliskivi 60a, kell 12:00–20:00

Kõige tavalisem kohtumispaik kunstiteostega on kunstniku või kuraatori korrastatud ja kontrollitud ruum, millesse asetatud teost peetakse valmisolevaks. Vahel harva on kunstiteoseks ka loome(töö)protsess ise. Veel harvemini aga näeme seda protsessi, mis eelneb ja järgneb hetkele, mil kunstiteos valmissaanuks kuulutatakse ja oma eesmärki vaatajat intrigeerides või muud moodi mõjutades täitma asub. „Ebaõnnestumine/Järelelu” toob esile kunstiteoste loomeprotsessi erinevaid aspekte, mis näitusekonteksti asetatud teose puhul varjatuks jäävad: katsetused, ebaõnnestumised, lavastused ning tööde taaskasutus ja järelelu ehk see, mis eelneb ja järgneb teostele siis, kui nad ei paikne turvalises näitusesaalis.

„Ebaõnnestumise/Järelelu” eesmärgiks on tänapäeva üleilmastunud ja produktiivsusele rõhuvas (kunsti)maailmas pöörata tähelepanu mittekasulikule, mitteprogressiivsele, ebaõnnestumisele ja aeglasele protsessile, mis peitub tihtipeale kunstiloome taga, olles seeläbi võimalikuks suunanäitavaks ja tasakaalustavaks jõuks hektilises ja kiireloomulises nüüdisaegses ühiskonnas laiemalt.

"Professional Week"
26.09–01.10.2017
Vabaduse väljak 8, Tallinn

Lisaks seni kõige mahukamale näituste programmile on Fotokuu korralduskond uute diskusioonide tekkeks pannud aluse kontaktürituste nädalale Professional Week, mis toimub septembri viimasel nädalal kümnete ürituste ja tuuridega ning võimalusega külastada kõiki biennaali näitusi.

"Kujutledes kohti"
Filmiprogramm
27.09–18.10.2017
Kino Sõprus

Tallinna Fotokuu filmiprogramm on kollektsioon uuematest ja vanematest audiovisuaalsetest töödest, mis mõtestavad „koha” kontseptsiooni keele, identiteedi ja mälu mõistete kaudu. Filmid avavad vaatajale rabavalt ilusaid ja isiklikke otsingud juurte ja kuuluvustunde juurde. Need provokatiivse visuaalse keelega filmid saadavad vaataja läbi võõraste maailmade ja välismaiste linnade, tutvustades kohalike inimeste kollektiivsete mälestuste ja isiklike unistuste universumeid. See valik kombib poeetilise ja performatiivse kaameratöö piire, näidates ruumi, arhitektuuri ja inimkeha vahelisi suhteid. Kolmel õhtul kinos Sõprus aset leidev filmiprogramm loob dialoogi publiku ning nii tuntud kunstnike kui ka noorte filmitegijate vahel.

Eesti Fotokunstimess
29.09–01.10.2017
Telliskivi Loomelinnak, Roheline saal

Kaheksandat korda aset leidval Eesti Fotokunstimessil (28.09.–01.10.2017) on esindatud 41 kunstnikku, viis galeriid ja viis projektiruumi. Messil on võimalik tutvuda nii Eesti kui välismaiste fotokunstnike uudse loominguga, et huvi korral alustada või täiendada oma isiklikku kunstikogu.

Messi galeriide väljapanekutes saab näha järgmiste kunstnike teoseid: Peeter Laurits (Vaal), Giulia Marchi (Matèria), Arne Maasik (Haus), Diana Tamane (KOGO) ja Alan Proosa (Okapi).

Projektiruumide väljapanekutes on esindatud 13 kunstnikku: Nampei Akaki (JP), Stanisław Legus (PL), Weronika Ławniczak (PL), Bao Ting (CN), Johann Winkelmann (DE), Vova Vorotniov (UA) ja Janek Zamoyski (PL) kunstnikerühmitusest Czułość; Mirjam Reili (EE/NL) & François Girard-Meunier (CA/NL) GD projektiruumist; Daria Melnikova (LV) Konstanetist, Petra Noordkamp (NL) projektiruumist Suns and Stars, Shalva Alkhanaidze ja Rezo Kezeli (GE) Tbilisi Fotofestivalilt.

Kunstnike sektsioonis osaleb 23 kunstnikku: Adele Watts (GB), Aksel Haagensen (EE), Annika Haas (EE), Beata Małyska (PL), Birgit Püve (EE), Emanuele Camerini (IT), Eve Kiiler (EE), Helen Prozes (EE), Judit Flóra Schuller (HU), Karel Koplimets (EE), Keiu Maasik (EE), Kristina Õllek (EE), Laura Põld (EE), Leah Beeferman (US/FI), Liisi Eelmaa (EE), Maxim Mjödov (EE), Nita Vera (CL/FI), Paul Kuimet (EE), Reimo Võsa-Tangsoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Theo Elias Lundgren (SE), Viktor Gurov (EE) ja Visvaldas Morkevičius (LT/DE).

"Veatu, õmblusteta"
Marge Monko
02.10–06.10.2017
Vabaduse väljak, Tallinn

Installatsioon koosneb tellingute struktuurile kinnitatud ja mesh-tüüpi bännerile trükitud kaheosalisest suureformaadilisest fotost.

Kujutatud on 1930ndatel aastatel Ameerika Ühendriikides toodetud sukkade reklaami, mis on leitud 1937. aastal avaldatud raamatust „Photography in the Modern Advertisement”. Fotol on naise käed, mis demonstreerivad sukapaari läbipaistvust. Installatsiooni üheks märksõnaks on ka läbipaistvus – esmalt fotol olevate sukkade, teisalt bänneri läbipaistvus, tänu millele suhestuvad ülisuures mõõtkavas kujutatud käed taustal oleva arhitektuurse keskkonnaga.

"Algunas Canciones Lindas"
Olga Tšernõševa
24.08–28.10.2017
Temnikova & Kasela galerii

Algunas Canciones Lindas („Mõned kaunid laulud”) on pealkiri, mis on laenatud vanalt kauamängivalt heliplaadilt tüünestavalt lihtsas stiilis esitatud Kuuba popmeloodiatega. Olga Tšernõševa kasutab seda ühendava vahendina, esitlemaks galeriis kolmekümmet objektiivipõhist tööd, enamasti analoog- ja digitaalfotot. Need annavad edasi tema mõningaid põhihuvisid – viljakaid pingeid piltide ja lugude, iseloomuliku ja etteaimamatu, üksiku ja hulga vahel – kuid ei ole seni leidnud kohta erinevates seeriates või laiema publiku ees. Tšernõševa korraga kinnitab ja vaidlustab vene arusaama, et visuaalset kunsti peaks kasutama ühiskondlike arengute illustreerimiseks – „maalimaks modernset elu”, nagu oleks öelnud Charles Baudelaire. Milline on parim viis tõestada, ühinedes või eraldudes? Peaksime alati keskenduma pisikestele ebakõladele öeldava ja nähtava vahel. 

Olga Tšernõševa on kaasaegne kunstnik, kes elab ja töötab Moskvas. Oma loomingus, mis hõlmab filmi, fotograafiat, joonistamist ja objektipõhiseid meediumeid, toetub ta tavapärastele hetkedele ja igapäevaelu äärealadele kui viisile uurida aina killustuvaid suurtõlgendusi kaasaegsest Venemaa kultuurist.

"Teekond maailma lõppu"
Holger Loodus
09.09–08.10.2017
Kunstihoone galerii

Holger Looduse näitus „Teekond maailma lõppu” pöörleb kolme näiliselt erineva juhtumi ümber, milleks on Matthew Hensoni kui esimese mustanahalise maadeavastaja osa ja jälg põhjanaba vallutamisel, Joseph Beuysi lennuki allatulistamine Krimmi kohal II maailmasõja ajal ja tema päästmine tatarlaste poolt ning Euroopa põhjapoolseima piiripunkti Storskogi märgilisus tänaste põgenikevoogude tunnistajana. Igal neist on oma lood ja sümbolid, rohkem või vähem tõesed.

"Üksinduse kollektiiv"
Birgit Püve
15.09–15.10.2017
Linnagalerii

Näitus keskendub Vao küla näitel Eesti fotokunstis seni olulisel määral kajastamata immigratsiooniteemale, ent teeb seda sümbioosis arhiivimaterjalidega. Näitusel tuuakse esile Eesti ainuomane ja eripärane olukord rahvaste rände kontekstis – siinsete külade kaks „immigratsioonilainet”. Paradoksaalsel kombel on ka Vao küla, mis tänapäeval on laiema avalikkuse jaoks pigem samatähenduslik seal asuva pagulaskeskusega, jäänud püsima tänu immigratsioonile. Nii kohtuvad selles pika ajalooga kohas (esimest korda mainiti Vaod kirjalikes allikates juba 16. sajandil) kaks teineteisest vähem kui sajandi jagu eraldatud sisserändeperioodi, mis oma esmaste erinevuste tõttu loovad tähendusliku aluse visuaalseks kõrvutamiseks.

"Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga"
Kristi Kongi
16.09–14.10.2017
Vaal galerii

Kristi Kongi on oma loomingus proovinud värvi ja valgust mõtestada erinevate võtete kaudu.

Näitus "Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga" on alguse saanud uurimisreisilt Mexico Citysse Mehhikos. Mõte aberratsioonist kui mõistest tulenes vaatleja pidevast liikumisest, mille tõttu muutus ka kujutis/koht, mida autor oli enda silmade ette võtnud.

Väikese kaameraga mööda linna ringi kolades on proovitud pildistada iga hetke. Sealne valguse liikumine ja kiire muutus olid suurimaks ajendiks näituse idee arenemisel ja loomisel. Paljud pildid said tehtud sõitmise ajal läbi takso akna. Oluliseks oli tabada neid kiiresti muutuvaid valguse ja varju momente. Sõidu pealt pildistamine jättis pildid tihti uduseks, mis sai kunstnikule ka installatsiooni loomise aluseks. Moodustusid täiesti uued värvisüsteemid. Fotod said peamisteks algpunktideks teoste loomisel. Iga maal pärineb mingist kindlast kohast. Detailid ja ka värvid tulenevad nendest paikadest, kust ette võetud foto pärineb.

"Memory-Sensitive"
Tarvo Varres
19.09–07.10.2017
Draakoni galerii

"Fotod seerias „Kättesaamatu mälestus (Brüsseli nurgad)”, 2015, on üles pildistatud valdavalt videvikus või öösel. Inimtühja öise linna „murdepunktid” toovad meieni kaamera vaatenurga unifitseeritud arhitektuuri kaudu küsimusi selle linna mateerias kehastuvast ajaloost, kolmekeelsest identiteedist, igapäevastest kasutustest ja staatusest niinimetatud Euroopa pealinnana. Ent nagu on kirjutanud Gaston Bachelard, pole kogetud maja kunagi inertne karp, vaid psühhologiseerub peaaegu automaatselt, saades üheks olulisemaks psühhoanalüütiliseks konstruktsiooniks, üheks algsemaks hinge mudeliks, kus pööning vastab superegole, eluruumid egole ja kelder mõistagi alateadvusele. Sihitult läbi öise linna hulkuva flanööri silme läbi üles pildistatud majanurkade kogumik on mentaalne maastik, kujuteldav rahvamass, mis esitab küsimusi mitte ainult enese, vaid ka vaatleja identiteedi kohta, säilitades ambivalentsuse, mida Varres peab hea kunstiteose vältimatuks osaks. Käsitledes iseenesele veel suuresti tundmatu linna maastikku, toob kunstnik pealkirja tasandil sisse mälestuste tagasitoomise, võimatu või takistatud mälutöö motiivi. Võimalik, et see kuskil taamal terendav või kujuteldav mälestus ei kuulugi üksnes kunstnikule, vaid on pigem osa protsessist, mis teda vaatajatega ühendab."

"Üksi loodud suurlinna tunnetus"
Henri Hütt
20.09–09.10.2017
Hobusepea galerii

"Üksi loodud suurlinna tunnetus” jätkab Hütile iseloomulikku lavastatud ruumide seeriat. Seekord saadab seisundit nähtava ning näilise vahelisus.

"Suurlinn minu ümber resoneerib. Olen üksi, saatjaks tuttav anonüümsuse tunne ning nii võikski jääda. Aega on liiga vähe, kõikjale peab jõudma, kõike tahaks kogeda, täita topelt-plaanid, kohtuda topelt-kohtumised, selleks, et olla üksi. Tundmatu keskkond moonutab mõõtmeid ning liigun samm-sammult püüdmatu horisondi suunas. Hiljem, enne reaalsusesse maandumist, kõnnin aovalguses mööda tühje tänavaid, meeltes kajamas möödunu, ning tunnen, et see kordumatult võõras kogemus tekitab minus vasturääkivat soovi oma seisundit teistega jagada…

Miks tundub see samas nii vale?

Mis juhtub jagamise tagajärjel?

Mida osapooled sellest saavad?

Mis oleks üldse jagamist väärt?

Kas ma siis olen (veel) üksi?"

Loe täpsemalt kogu programmi kohta siit.