Niguliste kiriku kõrval asub Okapi galerii, väike disaini ja fotograafia näitus- ja müügigalerii, mis juba mõned aastad tegutsenud. Fotograaf Temuri Hvingija, üks kolmest galerii hingest, on praegu (kuni 3. maini) toonud majja Anonymous Bohi ja Taje Trossi näituse "Apokalüptilised maastikud" ja "Ikonograafilised visionäärid".

Anonymous Bohi taga on Al Paldroki karvane käpp. Paldrok on Diverse Universe’i ja Non Grata vaimne vedaja, pealtnäha väsimatu mootor. Ta on välja hõiganud ka oma uued kümme käsku, mille järgi ta ise enamasti ka elab – kunstnik peab igal juhul olema truu oma kunstile, tegema esmalt seda, kogu hingega ja lõpuni. Mind nood kümme käsku puudutasid väga, ma ise kunstnikuna pole suutnud neid lõpuni järgida – kuigi vahel suudan ka. Aga kogu kontsept on võluv. Need on netist kergesti leitavad, lausa omamoodi pildipiibli kujul.

Nõnda elades muutub muidugi kogu elamisprotsess ise üheks pidevaks-pinevaks performance’iks. Aga see kunstiakt on niivõrd palju tõelisem või intensiivsem argipäevast ja millegi, mõne suursündmuse – elu enese? – alguse ootamisest. Muidugi ongi see ka pidev karneval või laadamürgel, kui Paldroki killavoor linna siseneb, siis võib peagi oodata politseid või tuletõrjet või kiirabi. Formaalsustega – nagu täpselt kokku lepitud tegevused või tegutsemisload – kunstnik ennast selles ruumis ei vaeva.

Ja kindlasti kõlab hääli, et see ei ole vastutustundlik. Vastutustundlik kelle või mille ees? Muidugi on kunstnikul kõrgenenud vastutustunne, aga see ei puuduta kindlasti avalikku korda või ametlikke protseduure või üldtunnustatud käitumisnorme, vaid pigem kunsti, iseennast ja muidugi oma lähedasi.

Anonymous Bohi (foto)digitaaltprindi ja siiditrüki tehnikaid kombineerivad suuremõõtmelised teosed seda ühiskondlikku vastuolu uurivad ja näitavadki. Võimusümboleid ja kunstnikke tänaval – n-ö laadatolasid. Kui pildil on korraga tabatud kunstnik ja politseinik, siis on mõlemad juba kunstiteoses osalised – nii oma aegruumis kui tollel talletusel.

Paldroki töödele lähenemine eeldab sageli intervjuuvormi. Oma raamatus "Storm Generation. Diaries of Anonymous Boh" (2013) ütleb ta kuskil, et Eesti kunstikriitikud lähenevad oma materjalile pigem mõistete keeles, mahutavad selle kuskile aegruumi, räägivad taustast, kunstiajaloost, terminitemaailmast, aga nõnda jääb kunst kõrvale, ei räägita sellest, kust kunst tuleb – kunstniku sisimaist sätetest, arusaamadest.

Aga kuidas selle sisimani jõuda? Mõtlesin paar päeva nende piltide pikemat analüüsi, ja sain aru, et igasugune säärane püüdlus jääb tööde enda ja Paldroki olemise varju, et ma saaks temaga teha inteka või raamatu, aga mõttetu on kirjutada arvustust.

Ma ei tea, kui palju selles on tõtt, palju nalja, aga Paldrok – kui teda viimati Kukus nägin – ütles, et kannab nüüd perfokatel alati musta ülikonda. See annab talle – teatava kultuurimärgina – usutavuse, et kui kohale saabuvad kunstiprotsessi n-ö kokkuleppimata osalised, saab nendega rääkida autoritaarselt või vähemasti võrdselt positsioonilt paremini. Samas ei takista see midagi tegemast.

Tegelikult on mõte võluv. Et avalikus ruumis tähenduslikult sigatseda, pead sa endale selle õiguse kätte võitma. Kunst peab olema valus, elus, puudutav. Kui see mängib üldaksepteeritud – mitte omaloodud – reeglite järgi, siis see kaotab terakese endast. Parem lõppegu perfokas vangikongis kui nii, nagu hommikul välja tulles plaanitud (kui oli üldse plaanitud)?

Samal näitusel on ka üks Taje Trossi (performance-maailmas Devil Girl) teos: iga mürapelgliku inimese košmaar, kahe akordioni peale ehitatud kiik, mis kiikumisel lõputut rütmilist helivoogu tekitab. Tõeline põrgumasin, kaunis ja koletu. Väikekodanliku mänguplatsimaailma vastand.

Kunstnikuvabadus mõjub ümbritsevale ka vahel nagu põrgumasin. Kui seda kuulama ja nägema õppida – ja midagi siin ilmas ei saa ilma õppimata, isegi tissiimemisrefleksi käitamine eeldab juba praktikat! – saab ehk aru, et põrgu võib peituda hoopis ümbritsevas vaikuses...