See kõik peaks laupäeval klubis Hall kulmineeruma ühe tumedates toonides riknema läinud pidustusega. Ninos Du Brasil tärkas Itaalias, aga nagu nimigi viitab, ammutavad nad muu hulgas inspiratsiooni Brasiilia muusika rütmikast. Kiirtrummeldamine on osa nende sõust. Septembris ilmus nende kolmas album "Vida Eterna", millest lugesin kõigepealt The Quietusest.

Uue albumi vokaalid viitavad sellele, et teil on omajagu kokkupuutepunkte nii pungi kui ka death metal´iga. Kuulasin ka teie NTS Radio saadet, mis oli päris hardcore ja lo-fi samal ajal. Kust need käredakoelised mõjutused tulevad?

Me tunneme teineteist juba üle 20 aasta, tuleme Itaalia maakohast, väga erilisest, aga samas hüljatud piirkonnast. Veetsime iga päev koos pööraseid pärastlõunaid, kuulasime kõiksugu muusikat, mis meile huvitav ja stimuleeriv tundus. Meie taustsüsteemi moodustavad seega karmid helid, speed drumming, röökimine, agressiivne vokaal. Tagantjärele vaadates oli see aeg Ninos Du Brasili moodustumise juures ülioluline.

"Vida Eternal" liigute varasema loominguga võrreldes ehk natuke tumedamale, industriaalsele, raskemale pinnale ja see sobitub hästi Hospital Productionsi kataloogi. Kuidas see plaadifirma teid kahe albumi jooksul kohelnud on?

Pealispindselt võib Ninos Du Brasil tõesti tunduda karnevalilaadne projekt, mis koosneb lõpututest rütmikihtidest, arusaamatutest vokaalidest, konfettidest ja vilkvalgusest. Aga kui kuulad keskendunult, siis võid leida midagi väga veidrat nagu pidulik kurjus või käärima läinud pidustus. Enda arvates sobime ka Hospital Productionsi alla nagu valatult, kahe väljalaskega oleme saavutanud tugeva, maagilise, ainulaadse sideme, ja mitte ainult plaadifirmaga, vaid kõikide selle artistidega.

Nii et te siis tahate teadlikult karnevali troopilisele natuurile tumedamaid varjundeid heita ja nii eksootikat kurjemas valguses näidata.

Umbes nii. See on austusavaldus rütmile endale, mis on üks esimesi relvi, mida inimene tundma õppis, batucada´le, mis pakub võimalust kukkuda transiseisundisse, rituaalidele ja esoteerikale, millest moodustavad suure osa just helid ja perkussioonid.

Rütm on siis peamine. Mis osa vokaal teie muusikas mängib?

Me kasutame ka vokaali nagu rütmi. See on üks väga kiire tempoga lausutud seosteta sõnade voog. Ja loomulikult tahame ka selle abil jõuda transiseisundisse.

Teie puhul räägitakse alatihti ka narratiivsusest. Kuidas tundub, kas teie muusika on pigem ekspressiivne või impressiivne?

See on ikka mõlemat. Lisaks suurele hulgale rütmidele, vokaalidele ja süntidele peame oluliseks seda, et iga meie albumit iseloomustaks läbiv idee: see on jutustus reisist, mis sai alguse meie esimese albumiga "Muito N.D.B." mööda Rio de Janeiro kaootilisi tänavaid karnevalidel. Nüüd püüame tasapisi linnakeskkonnast pääseda ja otsime ulualust metsas, mis on esialgu meie kaitsjanna, aga hiljem veab alt.

Kuidas oli teha koostööd no wave-legendi Arto Lindsay´ga?

Täiesti suurepärane. Me oleme tema loomingu suured fännid alates DNA´st kuni tänaseni. On olnud au temaga "Vida Eternal" koostööd teha.

Mida teie lugude pealkirjad tähendavad?

Need kõik on osa müstilisest teekonnast. Tõlgi need ära ja sa leiad kindlasti õige teeotsa üles.

"Vida Eterna" kaanel on nahkhiire moodi olend. See sööbis mulle esmakohtumisel eredalt mällu ning püsib ilmselt aasta lõpuni ühe silmapaistvama plaadikaanena. Ühtlasi ajate uuel albumil ka mingit vampiiriteemat, mis nüüdisajal populaarne alates Jenny Hvalist kuni "Videviku"-saagani. Mida on teil omalt poolt vampiiridiskussiooni lisada?

Alates kaanepildist – see on briti kunstniku Marvin Gaye Chetwyndi maalitud avali suuga lendav nahkhiir – ning jätkudes lugude pealkirjades sedastatuga on "Vida Eterna" kavandatud seiklusena läbi sünge, niiske džungli, kus elavad olendid, kes toituvad enda jaoks eluliselt tähtsa energia saamiseks ööst ja pimedusest. Lubage ette manada pilt läbitungimatust metsast, mida on peatselt pimedus üle võtmas. Koos selle pimedusega ärkab omalaadne maailm, mis on kogu päevase aja varjus püsinud. See maailm koosneb elukatest, kelle kõige arenenum meel ei ole nägemine. Seal on väga palju peidus... Me armastame Jenny Hvali muusikat ning tema videod ja esteetika on muljetavaldavad, aga meie austusavaldus nahkhiirtele ja vampiiridele seisneb peaasjalikult kahes komponendis: nad on öised olendid ning nad liiguvad kuulmispõhiselt. Need kaks aspekti vaimustavad meid täiega.

Kuidas on kogemus kunstimaailmas teie muusikat mõjutanud?

Nahkhiired näevad helide kaudu. Meile meeldib mõelda, et ka meie oleme selleks võimelised. Me tahame teha muusikat, mis on visuaalselt sugestiivne.

Esinete hiljuti püsti pandud klubis Hall, mere ääres, mis oli kunagi osa laevaremonditehasest ning püüab nüüd kasvada tähelepanuväärseks techno-turismi sihtkohaks. Mis ootused on teil publikule ja iseendale seejuures?

Me tõesti ei jõua Hallis esinemist ära oodata! Ilmselgelt on live-esinemised väga oluline osa Ninos Du Brasili kogemisest. Üldiselt me laval palju sõna ei võta, aga ütleme alati "Nos somos Ninos Du Brasil" ("Me oleme Ninos Du Brasil" – toim), viidates seejuures nii endale kui ka publikule. Me lihtsalt soovime, et kõik ennast vabaks lubaksid, ei mõtleks ja muusikat feel´iks ning minna laseksid.

Ninos Du Brasil esineb Üle Heli festivalil 28. oktoobril, laupäeva öösel vastu pühapäeva klubis Hall kell 2.30.