“Vabanda, et kõik, mis hinge peal/ täna on pidevalt keelel/ vabanda, et mu mõistus ei tea/ mida ette võtavad meeled,” laulis ansambel Velikije Luki. Kõik, mis hingel, on peaosalisel Ivo Uukkivil, kes ise hüüdnime Munk all nood sõnad pungiklassikasse röökis, keelel ka etenduses “Teisitimõtleja”.

Uukkivi saab sisuliselt mängida ennast. Endist punkarit, kes, nagu etenduse tutvustus sõnastab, on tõejärgses mitmeplaanilisuses kaotanud igasuguse fookuse. Kunagi Harjumäel ja teistes legendaarse maine omandanud paikades kogunenud punkarite maailmavaate konstruktiivse poole moodustas mässamise ja laaberdamise kõrvale iha vabaduse järele, mille tagamisega Nõukogude võim just kõige lahkem polnud. Nüüd on see vabadus käes ning mässata on jäänud veel vaid internetipaketi hinnatõusu vastu. Suunatu mäss muutub aga kergesti lihtlabaseks, ennasthävitavaks ja naeruväärsekski vihaks.

Andri Luubi lavastus möödub vormilt lihtsas ja eriliselt pingutamata stiilis. Näitlejad ise korjavad Tantsuagentuuri saali nurgas asuvas garderoobis kokku sisenejate palitud. Ei juhtu just igapäevaselt, et saab oma mantli pahasel pilgul põrnitsevale peaosalisele ulatada ning siis oma koha sisse võtnuna jälgida, kuniks ajutised garderoobitöötajad viimasedki hilinejad ära ootavad.

Esimene pooltund koosneb sisuliselt monoloogist ja monoloog omakorda kanaliseerib terve punkarite põlvkonna etableerumist. Üks koostab ristsõnu, teine on seltskonnaajakirjanik, kolmas lihtsalt surnud, kirjeldab Uukkivi kunagiste pungiparunite ja kontrakultuuri ikoonide saatust. Tänaseks on jäänud vaid regulaarsed nostalgiaintervjuud igavlevatele ajakirjanikele, kes tahavad teada, kas punk on siis ikkagi surn’d või ei ole. Samas pole “Teisitimõtleja” nendes küsimustes kuri ega kriitiline, vaid suudab elu säärase käigu üle kogu peategelaste räuskamise juures üpris elutervelt muiata.

Küsimustele pungi koolnuseisundist, elujõulisusest ja olemusest lavastus vastama ei tõtta, ehkki soovitusi noortele punkaritele küsib ka üks telefoniliinile jõudnud ajakirjanik. Uukkivi bändikaaslane Villu Tamme on J.M.K.E. loos “Paneme punki” ironiseerinud uue harjakandjate põlvkonna üle nii: “Ma olen anarhist, ma olen punkar/ ma olen maailma nael/ meri on põlvini, nalja on nabani/ pihus on pudelikael”. Teisitimõtlejale on põlvini läbi seina kostva metal-ansambli mürast, nabani modernse maailma mugavustest ja kõrini enda pidetust raevust.

Lavastuse teises pooles taandub Uukkivi vaikivale tagaplaanile ning otsa võtab üle kaasajas oluliselt ladusamalt hakkama saav vihaterapeut vastavalt mängukorrale Laura Petersoni või Mari Abeli esituses. Naine püüab mehest aru saada ja talle tasakaalukat ning rahulikku pidepunkti pakkuda. Kiht kihi järelt koorub aga maha ka konsultandi enda malbe väline ilme. Tea, kas lavastaja püüab sarnaselt näiteks parasjagu kinotiiru lõpetava Ruben Östlundi “Ruuduga” näidata, et skandinaavialiku väljapeetud ja turvalisuse välispinna all peidab end määratul hulgal väljapääsu ootavaid pingeid. Ühtäkki paistab ekspunkari seni pigem tragikoomilisena näinud filtrita raev hoopis ehedama ja õilsamana, kui täisväärtusliku kodaniku allasurutud ja läbitöötamata sisemised tungid.

“Teisitimõtleja” töötab vaatamata huvitavale teemapüstitusele paremini eneseiroonia kui tõsimeelse süvitsiminekuna. Eks ole ka punk sagedamini lihtne ja vaimukas, kui keeruline ja suurtele küsimustele vastuseid sõnastav. Rollikonflikti ja tegelaste moraalsete vastuoludega jõutakse nende sõnastamise ja väljendamiseni, kuid mitte lahendamiseni. Tervistavat huumorit on samal ajal küllaga, ja isegi neile, kes erinevalt siinkirjutajast kunagi Villule, Freddyle ja Trubetskyle imetlevalt alt üles ei vaadanud, peaks jaguma üksjagu äratundmist ühiskonna kombitsaisse mähitud saamisest.