Arvustus. Meie mees maailmamajanduse tipus
Uus raamat
Ragnar Nurkse
"Meie mees Rahvasteliidus"
Inglise keelest Kalev ja Kalle Kukk
Ilmamaa
574 lk.
Tore on olla Sokratesega ühel pulgal.
„Ma tean, et ma midagi ei tea.”
Nii mitu korda päevas.
Tuleb taaskord raamatu puhul tunnistada pea täielikku võhiklust. Kogu majandusharidus seisab hädiselt koos vist ühest semestrist poliitökonoomiast. Hurnalistide haridus on sihuke paras rosolje, igast natuke midagi, antiikkirjandusest trükivärvi keemilise koostise ja õigusteaduseni välja. Täielikud Tausendkünstler'id. Lisaks veel Ahto Mulla laadis valimatu lugemine.
Sellepärast ei hakka isegi teesklema. Ega arvustama, ega ümber jutustama. Kartes mingi tobeduse sisselipsamist, mille peale isegi majandusteaduskonna rebased kõhud kõverasse irvitada võiksid.
Muljendaks niisama. Muud üle ei jää. Mis huvitas, mis hirmutas, millest üldse aru ei saanud.
Pull kuju oli Ragnar Nurkse. Näide sest, kuis juba enne sõda, Ivan Orava Eesti Vabariigi aegu oli mureks ajude äravool ja talentide vastumeelsus koju tulla. Mehe väärtusest annab aimu mitte ainult see, et oli Columbia ja Princetoni ülikoolides professor, vaid ka, et Laidoner ise võttis desertööriks sõimata, kangemat karistust nõuda. Kui Rahvasteliitu hea koha peale saanud noormees uuris, kas ta ikka peab tingimata koju sõjaväkke tulema, saaks pikendust.
11 400 Šveitsi franki aastas, ju see oli ikka raha. Tekkis kohe tahe välja arvutada, mida see praegu tähendaks. Üks koht, kus interneedusest oli vähe abi või siis vähemalt anti abi tõrksalt ja kahtluseussi närima jättes.
Väidetavasti oleks selle raha eest saanud siis 3313 grammi kulda. Väidetavalt, sest urr ma tean, mis org on mingi Historicalstatistics. Kohalikku Tavidit usub rohkem, see ütleb kulla untsi hinnaks 1086 euri. Island, unts ka veel kargas mängu, mis on mingi 28 grammi, ei viitsi komakohtadega jagelda.
Niisiis. Jagame 3313 28ga, saame untside arvuks umbestäpselt 118, korrutame 1086ga, saame umbestäpselt 128 497 eurot aastas. Maksud ja muud mahaarvamised muidugi teadmata. Mis parata, mõnele kohe meeldib arvutada.
Ime siis, et talent kaduma läks. Saades küll mitte igamehe teada üleilmseks eestlaseks, aga teadjate meeste seas tsiteerituks ja lugupeetuks. Õpetas koos nobelistidega, õpetas nobeliste ja kui talle teadmatusest, et mees juba tosin aastat surnud, artiklis Nobel külge poogiti, läks tükk aega, kui keegi märkas, et tegelikult ta seda ei saanud. Aga – kellele veel kui mitte Nurksele. Ikkagi tasakaalustatud majanduskasvu teooria väljamõtleja. Mis, niipalju kui mina aru sain, oleks kokku võetav: ära pane mune ühte korvi ehk kui raha kuskile toppida, siis mitmekesistesse majandustegevustesse. Itsitage nüüd, ökonoomid, võrdluse üle, aga paralleelina kargab pähe Iiri näljahäda, mille üheks põhjuseks võis olla pea ainult kartuli kasvatamine. Väike ikaldus ja Ameerika O'-ga algavaid punapäid täis.
Huvitav märkida, et Nurksest on ingliskeelses Wikis poole pikem jutt kui eestikeelses ja mainitud teooria kohta eraldi artikkel, mida eestikeelses üldse pole. Ükski prohvet.
Üritaks ikka oskamatult kirjeldada, millest jutt. Põhiline osa raamatust on töö pealkirjaga „Rahvusvaheline valuutakogemus. Õppetunde sõdadevahelisest perioodist”. Pealkiri ütleb kõik ära, eks. Kirjeldatud on – jälle võhiku arusaamine – kuis pärast Esimeseks ilmasõjaks hüütud Euroopa üksmeelset enesetappu valitsused üritasid jälle mingisugusegi arusaadava raamatupidamiseni jõuda.
Igasugu viisidel, mida kirjeldatakse pikalt ja põhjalikult. Et kui palju trükitavast rahast peab kullaga, palju mingi rahvusvahelise rahaga tagama, mis see kõik kaasa toob. Võhiku arusaamise järgi võetakse mure kokku ühe lausega: ennesõjaaegset usaldust ei anna taastada. Teagi, miks, kuna juttu kullastandardist, siis loeti kõrvale Peter L. Bernsteini „Kulla võimu”, kus seda usaldust kirjeldatud näitega, kuis enne hullumeelsest 1914. aastat võis hädas Saksa riigipank pöörduda Prantsuse oma poole väikese mõne tonni kulla kiirlaenu sooviga ja – pas probleme. Kuigi Saksa-Prantsuse sõjas kaotatud Elsass-Lotring oli Prantsuse koolikaartidel mustaks värvitud, et väikesest peale saksaviha kasvatada. Sõda nottis usalduse. Iga riik tahtis tüssata ja kartis olla tüssatud, niisiis üks tõmblemine muudkui käis.
Mõni mees targutab liiga palju ja liiga asjatundmatult, aeg otsi kokku tõmmata. Järelsõna, mille tõlkijad lahedalt kirja pannud, viitab Nurkse kuulsaimale lausele: The country is poor because is poor. Millega kirjeldatakse maad, kus sissetulekutest midagi üle ja kõrvale panna ei jää, sellepärast ei teki kapitali, millega omandada-leiutada-ehitada midagi madala tootlikkuse tõstmiseks, tulud on madalad, sest toodetakse midagi lihtsameelset, palgad on madalad, keegi ei taha ka oma raha väljastpoolt mängu panna, sest kohalikud on vaesed, paremat kaupa osta ei jaksa, ring täis.
No nagu meil siin enamvähem.
Võibolla sellise äratundmiskahjurõõmu pärast tasukski seda lugeda. Isegi kui tuleb kogu aeg Sokratest meelde tuletada. Jah, võib veidi vaevaline olla, kogu aeg vaja järgi vaadata, igaks juhuks, et sõnal monetaar, näiteks, pole müntidega suurt pistmist. Huvitav on ometi. Huvitekitaja: millest räägitakse, kui räägitakse majandusest. Kuigi tasub vist meeles pidada, nii nagu seadus paistab olevat alati selle lugeja poolt, nii paistab majandusteooria kõik ära seletavat. Sestap hammas pikaks ja loetagu teisi teooriaid ka. Kas tekib selge pilt, mul pole tekkinud. Vähemalt saad midagi teada ja jutuga viiest rikkamast või investeeringutest sinu häält enam ei püüa.
Muidugi võib edasi uskuda, et EAS, Arengufond jne on Eesti jõukakssaamise mootorid ning peavad oma palgal ausamaid ja helgemaid päid.
Toimetaja: Valner Valme