Marten Kuningas on kameeleon, kes ei lase end defineerida. Kui mingi tüpaaž või mudel talle liiga omaseks hakkab saama, kaob ta mõneks ajaks peitu, tõmbab peale täiesti uue maski ning ilmub siis udust kellegi teiseni. Mitmelt poolt kõlanud mõte Eesti oma David Bowie'ist ei ole vale, tal on samalaadset šarmi ja popmuusika süvatunnetust. Tänaseks on neid erinevaid Marteneid olnud peaaegu kossumeeskonna jagu.

2010. aastal ilmus ta kuulajate ette Leegitseva Sidruni ninamehena, see oli korralik indie-automaat kärisevate kitarride ja mõnusalt nihkes käikudega. Jõudis kuulajateni Seksoundi alt ja sobitus sinna aega-kohta väga hästi.

Paar aastat oli ta kivi all, kuni 2012. aastal ilmus välja Vaiko Epliku retroversioonina, estraadihurmurina, kes pakkus Intsikurmu festivalil kuulajatele viina ja oli lihtsalt muhe sell. "Janu" oli laisk tolmune pop, mis ei viitsinud eriti vaeva näha, lood veeresid vaikselt ringi ja pakkusid mõnusat öist hurmu. Aga sellel oli oma võlu.

Aega läks ja asja sai, 2014. aastal ilmus "Praktiline mees", kust tolm oli ära pühitud, et kõlada saaks kalkuleeritud intellektuaalne pop, mis haaras igast võimalikust suunast. Veidi jazzi ja blues'i, ballaade ja rocki, kõike oli näpuotsaga, vaid maitsmise jagu. Toonane Marten oli ehk liiga tark, tahtmata kuulajat väga ligi lasta. Ta seisis kui klaasseina taga, veidi eemal, kuid seal oli teravaid hetki.

Uus Marten, nüüd enam mitte oma nime alt, vaid bändiga Miljardid, ei astu tegelikult "Praktilisest mehest" väga kaugele. Täpsus ja rafineeritus ei ole kuhugi kadunud ning kõlapilt on küllalt sarnane, juurde on tulnud aga täiesti pohhuistlikku julgust.

Kui varem laenasid ja korjasid nad mõtteid nn loogilistest kohtadest, siis "Kunagi läänes" virutab vahel ikka täiesti ootamatust, pimedast nurgatagusest. No näiteks, "Mugavustsoonis" on Eesti oma seksi-RnB, mille ekstaatilisus ja hurm ei tulene mitte taustast, vaid lausa erootiliselt kiunuvast vokaalist. Ükskõik mida muud, aga seda poleks küll Martenist oodanud, kuid ootamatus Eesti popmuusikas on omaette väärtus, mida ei kohta just tihti.

Eks neid knihvte ja pöörasusi on veel. Kui plaat rullub lahti pompoosse ja naksaka staadionipopiga ("Olendid"), siis vaid mõni lugu hiljem on kõik jälle pahupidi pööratud, basskitarrid keeratakse põhja ja segatakse kokku kompott, kus kohtuvad Red Hot Chili Peppers ja nõukogude proge ("Pseudoprobleem"). Sellised piruetid oleksid kohatud, kui seal taga ei oleks head laulukirjutust ja enesekindlust - Miljardid teavad õnneks väga hästi, mida teevad, ega kahtle selles hetkekski.

Neid kavalusi on tore kirjeldada ja lugedes jääb ilmselt mulje, et see ongi üks suur toterdamine ja palagan, aga just vastupidi. Üks "Kunagi läänes" põhilisi vooruseid ongi oskus need mõjutused, mida on plaadil tõesti igast võimalust suunast, sulatada kokku Miljarditeks, mingiks x-olluseks, mis on neile ainuomane. Svengrünbergilik kosmoseuimlemine loos "Suhkur, suhkur" või rihosibulalik bluusitäristamine "Selgrooootuses" ei peida oma eeskujusid, aga see ei ole mingi uus-retro, vaid värske ja moodne muusika, kus on igal hetkel näha sihikindel autoripositsioon.

"Kunagi läänes" on ka kinnitus sellest, et kui arendada üles mingit uut popmuusika mudelit (mida Miljardid kahtlemata teeb), siis ei ole vaja võtta sõrestikku kusagilt läänest (kuigi jah, laulavad nad ju isegi "Kusagil läänes"), vaid ehitamiseks kõlbab ka siin meie ümber leiduv alge. See on meie veregrupp, tänu millele asetuvad põhjamaised kõlad siinsesse muusikalisse loogikasse paremini kui mistahes troopiline põmmutamine.

Mõtteline ja pigem tinglik võrdlus tekkis ka Childish Gambino albumiga "Awaken My Love", mis mängis möödunud aasta lõpul moodsa musta muusika väljakul vanade funk-sauruste (nagu Funkadelic ja George Clinton) nuppudega. Sellest tekkis pöörane monstrum, tuhandekordselt ülelaetud masin, mis mäsles ja karjus, röökis ja kiljus ega jäänud kordagi pidama.

Miljardid on samasugused, küll ontlikumad ja viisakamad, aga ka nemad süstivad omale otse veeni viimase 50 aasta kodumaise popmuusika mõjud, ja hakkavad siis sellelt pinnalt hullu panema. Ja mulle see rafineeritud hullus meeldib, kui laseks püksirihma veel ühe augu võrra lõdvemaks, läheks asi vist täiesti käest ära.

Seni kõige põnevam Marten Kuningas, keda näinud oleme, ning loodetavasti ei võta ta seda maski veel niipea eest. Sündida võib veel palju põnevat, ma usun, et "Kunagi läänes" on alles soojendus.