Henry-Laur Allik: Charles Mansoni üürikeseks jäänud muusikakarjäär ({{commentsTotal}})

Charles Manson viiakse kohtu alla.
Charles Manson viiakse kohtu alla. Autor/allikas: Facebook

Hiljuti novembris minetas hinge kultuslik sektiliider Charles Manson. Vaatamata sellele, et mõrvad sooritasid hoopis tema jüngrid, mäletab maailm Mansonit kui psühhopaati ja sarimõrvarit. Koletute veretööde varju on jäänud Mansoni musikaalne pool ja tema salvestatud muusika.

Mansonile, kes veetis kolmveerand oma eluajast trellide taga, meeldis laulmine ning ta suur unistus oli saada muusikastaariks. Aastatel 1967–68 vabaduses viibides jõudis ta ka oma muusikat salvestada. Vanglas olles kohtus Manson produtsent Phil Kaufmaniga, kes innustas Mansonit salvestama, kuna arvas, et Mansonil oli hea hääl ja võimekus kirjutada häid laule. Mansoni kitarrimängu kohta Kaufman nii hästi ei arvanud.

Manson salvestas oma kraami kokku juppide kaupa erinevates stuudiotes. 1968. aasta suvel üritas ta isegi ansambli The Beach Boys liikmetega koos albumi välja anda, kuid need üritused jäid avaldamata. Phil Kaufman aga suutis Mansoni salvestisest esimese stuudioalbumi kokku produtseerida. Album "Lie: The Love and Terror Cult" ilmus 6. märtsil 1970 – ajal, mil Manson ja tema jälgijad olid juba kinni peetud kahtlusalustena seitsmes mõrvas. Siinkohal peab ära mainima, et Mansoni diskograafia on palju ulatuslikum, kui siia artiklisse ära mahub. Viimane album avaldati 2013. aastal.

Albumi "Lie: The Love and Terror Cult" folk-rock suund on üks tõeline muusikaline rännak. Plaadil polnud kommertsiaalset edu, müüdi ainult 2000 trükitud vinüülist müüdi maha vaid 300. Sellele vaatama peitub kauamängival hulgaliselt kõrvu paitavaid ja rõõmsa kõlaga meloodilisi lugusid. Plaadi avalugu “Look At Your Game Girl” on hoogse ja positiivselt meeldiva minekuga lugu, mis tekitab tahtmise edasi kuulata. Väga nauditav algus. Ja fun fact, Guns N’ Roses on sellest lausa salaja coveriteinud.

Edasine albumi meeleolu kulgeb samamoodi ekstravagantselt positiivselt, isegi, kui vahele tulevad mõned tõsisema ja vihasema alatooniga laulud. loo "Home Is Where Is Your Happy" puhul, mille lüürika ja muusika on üdini kõrgele headusesse pürgivad, tekib soov mitu korda uuesti nautida.

Albumi kõige intrigeerivam lugu on "Cease To Exist". Miks? Ansambel The Beach Boys tegi sellest oma versiooni "Never Learn Not To Love", kus oli algset Masoni versiooni küllalt muudetud. Charlie Mansonile tehtud muudatused ei meeldinud, mille peale lubas ta The Beacy Boysi trummari Dennis Wilsoni ära tappa, aga ähvardus jäigi vaid ähvarduseks.

Mansoni esimese albumi lõpulugu on hoogne pala "Eyes Of The Dreamer". Maailm selles lõpus on väga optimistlik ja lootustandev. Mis ei tundunud lootusandev aga muusikatööstuse jaoks? Loomulikult ettearvamatu Manson ise.

Arvatakse, et kuna Manson põrus muusikuna ja ei saanud plaadilepingut, ajendas see teda võimu haarama pärast rassidevahelist sõda. Mansonil oli teooria Helter Skelter (nime saanud ansambli The Beatles samanimelise pala järgi), mille järgi oli pingelises ühiskonnas puhkemas sõda mustade ja valgete vahel, mille mustad oleksid lõpuks võitnud.

“Sõja” ajal oleks Manson koos enda järgijatega kõrbes peitnud, pärast sõda võidukatelt mustanahalistelt võimu haaranud ning ise suureks juhiks hakanud. Selleks, et sõda alustada, sooritasid ajupestud jüngrid Mansoni käsul seitse mõrva ja kirjutasid valgenahaliste ohrite verega seinadele natsionalistlike mustade ühingu Black Panther Party loosungeid. Sellega lootis Manson mõrvades süüdi lavastada mustad ja Helter Skelteri käima lükata. Sõda aga ei tulnud ja sekti liikmed (ainult isikud, kes mõrvadega seotud olid), kaasa arvatud Manson, võeti kinni ning mõisteti eluks ajaks vangi.

Mansoni muusika tekitab vastuolulisi tundeid. Kuidas on võimalik, et ebastabiilne filosoofiline psühhopaat sellist meloodilisust lõi ja mis oleks, kui Los Angelese muusikakogukond oleks Charles Mansoni vastu võtnud. Kas kõik mõrvad ja kurjus oleks ära jäänud?  Kas 1960. aastate rahu ja armastus oleks kauem kestnud? Seda me ei saa kunagi teada. Ajalugu jääb mäletama meest, kes hipide ajastule lõpu tõi.

“Muusika räägib sinuga iga päev, aga sa oled liiga kurt, loll ja pime, et üldse muusikat kuulata. Sa oled liiga kurt, loll ja pime, et lõpetada oma tegevus." – Charles Manson

Lugu on ilmunud ka tudengiväljaandes Neljas Dimensioon.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: