"Minu meelest see kriitika sellisel kujul kukub lihtsalt läbi ja ei tööta," sõnas Härm. "Ma just hakkasin mõtlema kriitikute peale. Üks neist arvab, et tema personaalne Domina-kogemus on seevastu absoluutselt adekvaatne pinnas kunstinäituse tegemiseks ja inimeste piitsutamine sealjuures on ka täitsa aktsepteeritav kunstnikupraktika. Teine uurib – see on küll Facebooki kriitika – igapäevaselt toole ja laudu, mööblit, disainiajalugu. Ma ei tea, kas see on oluliselt kõrgemalt roteeruv tegevus või mitte."

Samas on Härma sõnul iseenesest tore, et see näitus on nii palju kirgi tekitanud. "Järelikult ei ole ta jätnud kedagi külmaks. Mingis mõttes see on ka – mitte küll maailmakontekstis – pretsedenditu, et mingist sellisest marginaalsest, justkui täiesti banaalsest, hobilisest tegevusest, n-ö amatöörtegevusest igapäevases kogemuses [tehakse näitus – toim]."

Motohuviline Mart Mikk pole nõus kriitikutega, kes nimetavad Laimre näitust egotripiks. "Kuidas saab nimetada egotripiks ühte pardakaameraga tehtud videot, kus mees praktiliselt kunsti seisukohast väga oskuslikult laseb kõik konkurendid endast ette, selleks, et rohkem atraktiivseid mootorrattaid peale jääka. Mis egotripp see on?"

Miku sõnul on hobimootorratturil seda näitust kindlasti väga huvitav vaadata juba seepärast, et seal on palju igapäevasest elust tuttavaid detaile. "Püüad tunda end keskmisest kunstinäituse külastajast isegi targemana. Üritad analüüsida, miks üks või teine asi on nii ja teistmoodi ning neid sõnumeid nende visuaalide taga võib-olla pisut isegi sügavamalt ja mõne teise nurga alt lahata."

Härma sõnul töötab näituse teemagi päris hästi. "Minu arvates isegi paremini kui oleks võinud arvata selle teema esimese tulemise kontekstis, mis oli paar aastat tagasi näitusel "Nurr" Hobusepea galeriis. See näitus on mõnevõrra selle teema küpsem peegeldus.

See, mida Laimre teeb, on Härma sõnul mingis mõttes väga lihtsalt tehtud. "Sedasama maastikukogemust. Maastikumaal on žanr, mis ulatub sajandite taha, mis on transformeerunud tohutult. Mina, kes ma kõige paremal juhul sõidan neljarattalise asjaga, siis Marco üritab meile seda mootorratturi perspektiivi maastikust edasi anda. Nii krossirajal kui ka maanteesõidus."

Härma lisas, et Laimre töödes on olemas ka mingisugune värvisemiootiline aspekt, mida ta vaatajatele puhastatud kujul näitab. "Ma ei ole kunagi mõelnud, et on olemas sellised nähtused nagu Honda punane või Kawasaki roheline."