Ainult Veljo Tormise nime peale käis mõni mees muidugi kohe aukartusest käpuli, kündis ninaga maad ja siis kummardas rahustuseks natuke aega tuld.

Tuli nimelt meelde, et kunagi oli au auväärse endaga Viljandi Folgil intervjuud teha. Kuigi põlvekene vabises nagu haavlehekene. Tõsiselt. Aukartus lõi üle pea.

Kuigi lugupeetavaim oli muhe ja lahe, võibolla natuke mängis ka asjaolu, et mu rahvaluuleteadlasest tädi oli talle kunagi miskeid laule ette ajanud. Või miskit teadnud. Tädi oli igavene suli, muide. Kui  folklooritudengid saadeti folki korjama, siis suvaliste vanamemmede-taatide tülitamise asemel, kes olid veel näinud prohvet Maltsvetti ja hirmuga aururongi eest põgenenud, läks tema koju. Kirjutas üles, mis tema ema ja kes veel siis kõik elus olid, laulsid ja pajatasid. Arvata küll, et tollal, üsna otse pärast sõda, võisid pea kõik tudengid sama teha, külades rahvast küll ja vanaemad alles.

Meelde tuli, kuis Veljo Tormis ütles, et sel päris rahvalaulul ja laulupeol pole omavahel suurt pistmist. Pigem õginud saksalik Liederfest selle muinase regilaulu hoopis ära, mida me praegu peame rahvalauluks, võib vabalt olla XIX sajandi saksa šlaager. Kui ei usu, kaege Õhtulehe arhiivist järele, ise kuulsin, ise panin kirja, peksa ei saanud.

Meelde tuli, kuis auväärseim võttis siis ise laulu üles, millega voltis folgirahva kokku, pani tasku ja ühes laulma. Tuhanded aastad ürgjoru vajusid kuskilt netile platsile ja tegid inimestega, mis Veljo Tormis aga tahtis. Vägev.

Siis nähti plaadil Liisi Koiksonit. Kellesse ollaks aastaid armunud. Armumine juhtus millalgi hommikuses raadiostuudios, kuhu Liisi, kes siis oli ikka päris noorekene, oli nii kell seitse kohale veetud. Raadio ei ole kõige mugavam koht. Õhku pole, aknaid pole, seinu on värvinud daltoonikud, toolid logisevad.

Liisi oli silmnähtavalt unine, aga viksi tütarlapsena surus haigutusi alla ja vastas täislausetega. Teate... ta oli niiiiiiiiiiiiiii armas, et mina, vana värd, mõtles järgmist segast. Nimelt ühele teisele lauljannale, kelle immits oli "paras võõba". Et võõbat tahaks sa õhtul taga ajada, aga hommikul Liisit kohata. Antagu andeks, ametialane kiiks sunnib vahel veidraid kirjeldusi välja mõtlema.

Kõik see meenutatud, kuulasin ikka plaadi ka ära.

Mispeale tulid meelde laulmise tunnid. Ühed kõige tüütumad olid seal nimelt just need rahvalaulud. Kaske, -maie, kadri-koo, kes mäletab. Kui nüüd targutada, siis kirjandustunnis õpetati laululist niiöelda tööjaotust. Pulmalaulud – neid on siin seitse – töölaulud, meestelaulud, naistelaulud, aina peenemaks. Igal laulul aeg, koht ja õige laulja. Et tea, võibolla tuli vastumeelsus kuskilt vanast arusaamast, et kui teismelised poisid laulavad pruudiitku, pole see päris õige.

Aga siin on küll kõik õige, ütlen teile lauluemade järeltulija olematu autoriteediga. Võiks nüüd kulunult öelda, et vana kuld moodsas kuues, aga kui Kadri Voorand ja Liisi Koikson laulu teevad, Jaak Sooäär, Paul Daniel pilli kammivad, siis tee, mis tahad, ikka on sajad, võibolla tuhanded aastad sulle kõrvu ronimas. Kuulates juhtub mingi muistne seestumine. Mõne loo puhul tahaks kammimisele halvasti alluvaid juukseid lava ees pilduda. Mõne teisega lööks peoga endale vastu säärsaapa kanda, lööks tantsugi lahti. Mis siis, et on kõik need kasked ja kadri-kood, siin on need loomulikul viisil ära tehtud. Õigel viisil.

Mis ikka jaurata, mõistagi 10 punkti.