Õige pea esinete Te Little Dragoniga Eestis, kuid see pole Teil esimene kord. Aastal 2010 astusite üles ka ühes Tallinna jazziklubis. Mäletate Te veel sellest midagi?

Jah, tõepoolest! Me just rääkisime sellest, et vahva on tagasi tulla, kuna viimane kord oli atmosfäär väga lõbus ning kui ma õigesti mäletan, siis me läksime veel pärast linna peale. Õhkkond oli tõesti mõnus.

Kuidas on aga bänd nende kaheksa aastaga muutunud?

Ma ei teagi, üldjoontes on kõik jäänud samaks, ainult kaheksa aastat on möödunud (naer). Loomulikult on sinna vahele jäänud veel palju esinemisi ja võib-olla me ei pidutse enam nii põhjalikult. Aga lõbutseda meeldib meile siiski!

Umbes aasta eest andsite välja oma viienda albumi, pealkirjaga "High Season". Kuidas Te ise plaadiga ning sellele osaks saanud vastuvõtuga rahule olete jäänud?

Mina olen väga rahul. Enne selle avaldamist oli meil väike madalseis, aga nüüd oleme me uute lauludega mõnda aega esinenud ning mulle tundub, et inimestele lähevad need hästi peale. Samas mängime me sekka alati ka vanemaid lugusid, seega on raske öelda, kuidas inimesed just sellele albumile reageerinud on. Sügisel on meil kusjuures plaanis juba uue plaadi kallal töötama hakata. Et teha veel uut muusikat.

Eelnevatest intervjuudest on jäänud kõlama, et teil on sageli raske kompromisse leida, kuna kõik bändi neli liiget on nõnda tugevad isiksused. Samas kõlab "High Season" minu arvates just võrdlemisi pingevabalt ja sulnilt.

Seda on tore kuulda! Midagi sellist me rihtisimegi. Eelnevate albumitega on meil tihti tulnud plaadifirmadele vastu tulla. Just selle osas, kuidas miski peaks tehtud olema, aga meile tundub, et juba neljakesi on meil raske milleski ühele meelele jõuda. "Season High" puhul üritasimegi me teiste arvamused tahaplaanile jätta ning enda seisukohtadest lähtuda. Seega ehk sellepärast see plaat nõnda sundimatu tundubki. Aga tõesti, seda on hea kuulda.

Samuti on ansambli laulja Yukimi Nagano öelnud, et toote bändiliikmetena välja üksteise parimad küljed ning panustate kõik bändi omamoodi. On Teil ka endal mingi suund, kuhu Te isiklikult Little Dragoniga tüürida soovite?

Eks see sõltub, aga mulle endale meeldivad näiteks väga hip-hopi ja techno elemendid, samas kui meie klahvpillimängija Håkan (Wirenstrand) eelistab aeglasemat ambient stiilis muusikat. Ja ma arvan, et sealt need pinged tulevadki, kui me üritame kõike seda kokku segada (naer). Samas see ongi hea, kuna see arendab meid kõiki ning sellest kooslusest sünnivadki uued huvitavad helid.

Kui teie naaberriigid Soome ja Norra on tuntud pigem oma raskema muusika poolest, siis Rootsis näib momendil domineerivat just elektrooniline popmuusika. Mis võib selle taga olla?

Ma usun, et see on seotud ühiskonna endaga, kui sa näed noorena enda ümber nõnda edukaid elektroonilise muusika viljelejaid, siis annab see sulle endalegi innustust. Eks see vist ABBAst, Roxette'ist ja Ace of Base'ist algas. Nende muusika ei pruugi mulle eriti istuda, aga samas näitas see, et heavy metalile on alternatiive, kuigi metal on ka Rootsis loomulikult väga populaarne. Aga mulle tundub, et kui sa näed üles kasvades, millist edu kaasmaalased popmuusikaga saavutavad, avab see uued uksed ja annab lootust nende jälgedes käia. Sest see on kõik, mida vaja - lootust ja kindlameelsust (naer).

On teil veel midagi lisada kohalikele fännidele, kes teid peagi kuulama tulevad?

Ega muud midagi, kui et ma olen juba väga põnevil! Ma tean, et eestlastele meeldib laulda, seega ma loodan, et nad laulavad nii valjusti kaasa kui suudavad (naer). Me anname oma parima, et lavale võimalikult palju energiat tuua.