Suur Ajalugu ja Väike Ajalugu. Napoleon, Trumani doktriin ja Vabadussõda - isiksused, daatumid, kõik läbi nämmutatud, raamatus kirjas, mitte eriti elav, konserveeritud, teadlastele reserveeritud. Teiselt poolt perekonnalood, mälestused, mis kui palju maksis, suvaline trivia - äärmiselt isiklik, üldse mitte objektiivne, kuid palju põnevam. Nagu kirjeldab anonüümne Delfi kommentaator Rahvamälu nime all: "Ehk keegi leiab selle filmilõigu üles: oli vist aastal 1989, Riias, OMON ründas ei tea millist Läti valitsusasutust, jube laskmine, jooksmine, röökimine käib ja korraga kaamera eksib veidi kõrvale: kangialuses seisab turske mees, mõlemas käes kilekott õllepudelitega, kõlistab oma kilekotte ja vaatab kaamerasse sellise näoga et "no on kurivaimud, juua ka ei lase."." Üldine lugu põrkumas isikliku looga.

Kas pole mõneti samasuguses duaalsuses elanud popmuusika? Suure Popmuusika varjus on alati tegutsenud Väike Popmuusika, palju põnevam kui too suurem. Suur on alati paar sammu taga, varastamas andergraundist.

Siseneb "Season High", Little Dragoni viies album. Ja kogu see teooria... on 2017. aastal täpselt vastupidi. Kanye West on hullunud Ivan Groznõi või vähemalt Igor Gräzin, võtab, laenab, varastab ja säutsub mitte viie aasta taguseid, vaid viis päeva vanu asju. Drake flirtimas dancehall'i, UK funky, grime'iga. Selle taustal on Little Dragon justkui padukonservatiivne külvivolinik, kelle malbel pop-electro-jutlusel on kindlasti oma kuulaja, kuid kas siin ei võiks olla natukegi rohkem särtsu, elaani?