Rootsi elektropopibänd Little Dragon on tegutsenud juba ligi veerand sajandit, andnud välja kuus albumit ja parimate palade kogumiku. Mida aga pole ette näidata, on edetabeleid vallutavad hitid. Kuigi ohtrad fännid on bändi alati armastanud, puuduvad signatuurlood, mille järgi neid kohe ära tunda. Inditroonikutest kvarteti kõlakangas on nii neutraalselt ohutu kollaaž tuttavatest elementidest, et kui poleks omanäolise vokaaliga Yukimi Naganot, oleks Little Dragonit pimetestis keeruline eristada teistest sarnase käekirjaga puntidest nagu Crazy P, Hercules And Love Affair, Hot Chip või Simian Mobile Disco. Sellegipoolest on kollektiivis osavad muusikud, kes teevad nii eeskujulikult sümpaatse ja kauni kõlaga diskofunki, et ega nende peale pahane saa olla.

Kriitikud polegi neid tümitanud ole, pigem on avaldatudki pisikest pettumusnooti, et Little Dragon ei riski piisavalt. Küll võib öelda, et tegemist on järjekindlalt albumilt albumile kulgeva maitseka grupiga. Muusikat armastatakse tihti võrrelda analoogidega toidumaailmast, sel juhul oleks Little Dragon kindlasti karulaugupesto: maitselt neutraalne, veidi üleglamuuritud ja populaarne noorte trenditeadlike inimeste seas. Ja kuigi Rootsi Kuningriik ei ole veel Dragonit looduskaitse alla võtnud, on nad üks rootslaste kaasaegseid rahvuslikke aardeid.

Little Dragon ei üllata ka seekord. Retsept on vana, hea ja proovitud: viimseni läikima poleeritud alternatiivpop, mis laenanud elemente klassikalisest soulist, RnB-st, diskost ja hiphopist. Näputosaga juurde veel 80ndate electro-boogie't ja troopilist beach house'i. See helikompott on lausa hämmastava hoolega kokku pandud ning siin ei leidu mingit lo-fi moodi kobamist või salvestusprohmakaid.

Parim osa kõlapildist on muidugi bändi esileedi Yukimi Nagano hääl, mis mõjub eksootiliselt ja hüpnootiliselt. Endise Koopi lauljanna vokaal bossanova-hõngulises palas "Summer Sun" on kaubanduskeskustes jõudnud aastatega kõigi kõrvu, kes midagi elus ostnud. Koos Little Dragoniga pole Naganol sarnase mastaabiga hitti kahjuks ette näidata, kuigi bändi muusika sobiks samuti sarnasesse keskkonda nagu valatult. Üdini positiivne on, et bänd produtseeris albumi endiselt otsast lõpuni ise. Nagu pealkirjastki võib tõlgendada, on albumi teema edasiliikumine ja eneseleidmine.

Tantsupidu alustavate vaibidega "Hold On'il" on potentsiaali saada Little Dragoni võimsaimaks raadiohitiks. See on uuekooli disko, kus kuulda maheda kõlaga jazz-funk-bassi ja krõbedaid löökriistu. Instrumentatsioon voolab sujuvalt, Yukimi Nagano laul kõlab talle iseloomulikult poolkuivalt, aga seejuures naiselikult meeldivalt. Sündimeloodiad haaravad, võib lausa öelda, et nakkavad. Edasised rajad kaotavad veidi särtsu, tempo liigub rohkem alla ning lugudes meeleolu tõsineb. Kergelt troopiliste vaibidega "Rush", George Michaeli 80ndate armastuslaulude vaimus "Another Lover", jaapani popi mõjudega "Kids", kurbmagus nu-disco "Sadness" ja selle jätkulugu "Are You Feeling Sad?" on ilusad popballaadid, kus on tunda Nagano igatsusvalu.

Plaadil on palju tantsukat RnB-d, mis sobiks aeglasemaks tatsumiseks urban-muusika pidudele. Märkimist vääriks Janet Jacksoni jälgedes käiv "Where You Belong". Lõpulugu "Water" üllatab kaunilt komponeeritud downtempo-helidega ning meelde tulevad žanriklassikud Zero 7 "Distractions" ja alati pisaraisse kiskuvalt siiras "All I Need" prantsuse duolt Air.

Sõnade osas on plaat kahjuks kehvapoolne. Puudub sügavam sisu ja pole ka meeldejäävaid refrääne. Siiski seisab albumi raskuskese just Yukimi Nagano suurepärase vokaali najal. Seda võiks võrrelda tegelaskuju The Dude'i vaibaga filmist "Suur Lebowski", mille kohta öeldi, et see sidus terve ruumi kõigega ilusti kokku. Taustamuusikana on Little Dragon ideaalne, kuid ometi on kahju neid nii kirjeldada, sest talendikad muusikud võiksid suuta teha midagi löögijõulisemat. Ehk oleks aeg järgmistel projektidel kaasata mõni autsaiderliku mõtteviisiga produtsent? Positiivset energiat jätkub siin aga ohtralt, ning midagi marru ajavat poliitiliselt korrektse Little Dragoni muusikas ei esine.