Pean tuhka pähe raputama. Ma ei ole eriline autode asjatundja ja on juhtunud, et kellegi autoga suuremat sorti kaubanduskeskust külastades ma samast keskusest väljudes parklas seda autot ära ei tunne ega asukohta ei leia. (Ühinen klubiga - VV.) Kui sa ei ole asjatundja, siis näevad autod üsna sarnased välja. Paljud on hallid ja mustad. Kõige hullem on enesekindla sammuga spurtida suvalise auto suunas, et siis kohale jõudes leida, et see on vale auto. Ja oi kuidas see auto omanikke häirib, kui sa ta autot ära ei tunne. Auto ei ole tarbeese, see ei ole vaip, see on staatuse sümbol, pikendus, ego, sinna sisse võib panna lindi, lipu või lõhnakuuse. Mul on kahju ja ma vabandan! (Mart Laar)

Sarnane hajevil ebakindlus valitseb mind kohtumisel uue popmuusikaga. Sellise popmuusikaga, millest ka mu ema saab aru, et tegu on just nimelt POP-muusikaga. Millal viimati oli puhas popi album kriitikute topis? Kogu muusika on valgunud äärealadele ja keskel valitseb (mõningate tähtsate eranditega) tühjus. Robyn, Little Dragon, Dawn Richards, ABRA on üle kuulatud ja leitud nad lahjad olevat. Tinglikult on mul käes SI-süsteemi popmuusika etalon Human League´i "Dare", et ta aitaks raskel teekonnal uue muusika otsimisel toetuda, teed leida ja teel püsida ja palju tahet tutvuda uue popmuusikaga, kuid vähe lootust, et sealt midagi head leiab.

Enter "E•MO•TION" (stilisatsioon on äärmiselt tähtis) on kolmas Kanada laulja Carly Rae Jepseni plaat. Jepsen of "Call Me Maybe" fame, nagu ütleksid meie Ameerika liitlased. Ja see lugu väärib tõesti tähelepanu. Väidetavalt peaks plaat vaatama tagasi 80ndatesse, esialgsel kuulamisel on sellest päris raske aru saada, heal tahtmisel leiab siin tõesti mõned viited Cindy Lauperile.

Plaat algab hoogsalt nagu Kafka "Metamorfoos". Esimene lugu "Run Away With Me" (vaata alt videot) - suurele plaadifirmale tehtud Jokeri biit kohtub "Drive´i" saundträkiga. 21. sajandi dream pop'i eepos, teine cyndilauperism "E•MO•TION'il", melanhoolseks muudetud PC Music esmaspäeval tööl pärast öist pidu. Suurepärased poplood "I Really Like You" ja "Gimme Love".

Siis tempo vaibub ja unelevamatest lugudest on raskem lugu pidada. Mingil hetkel (kuues lugu "Boy Problems") hakkab laulja inisev, deklameeriv delivery pinda käima, meelde tuleb kool, kus mõned õpilased oskasid nii hästi (pausidega ja hääle moonutustega, teatraalselt) luuletusi esitada. Puritaanid selleks hetkeks lahkuvad laevalt, arvatavasti RVNG Intl.-i kasette kuulama. Mina jään ja plaadi lõpu poolsed lood - "Your Type", "Let's Get Lost", "LA Hallucinations" - on taas korralik pop-dubstep-täristamine. "Let's Get Lost" neist vast plaadi parim, perfektne poplugu.

Produktsioon on terve plaadi jooksul kõrgel tasemel - justkui dubstep oleks Croydonist põgenemisel Ameerika ja rocki asemel valinud Kesk-Euroopa glitchima disco või süntpopi ja nahkse miniseeliku. (Plaat on tsipa ebaühtlane.)

Ma mõistan selle muusika veetlust. Kui tänapäeva RnB on muutunud imalast suhkrust ebamaiseks hõrkuseks (FKA Twigs) ja kaasaja popi kuningas Kanye West on avangard, mis maskeerib end popmuusikaks, siis inimesel võib sellest kõigest tõesti tekkida teatav ärevus või väsimus. Meile on vaja midagi lihtsamat, millele toetuda. Püsiv väärtus, nagu kirik. Midagi moodsat ja inimlikku nagu mingi uue toiduainega (jalopeno? ma tõesti ei tea) kodune pitsa või sotside uus esimees (mis mõttes lihtne ja inimlik, ta ei naerata, Mikser ka algul ei naeratanud, aga ma ei hakka midagi järeldama - VV). Natuke lapsik, professionaalselt teostatud pop, viited minevikku, nagu kaunilt disainitud retrokujuga kodumasin. Why not?

Sobiv plaat plaadikogus või failide kaustas Mari-Leeni "1987" (2008) kõrvale.