1936. aastal asustatud Rabasaare hiilguse ja vaikse hääbumise pani raamatukaante vahele Lehtse turbatööstusasulas sündinud fotograaf ja koduloolane Rene Viljat.

Üritus oli emotsionaalne taaskohtumine neile, kes peavad Lehtse Rabasaart oma lapsepõlvekoduks. 86-aastane Salme Aavik kolis Rabasaarele kuueaastase tüdrukuna. Nagu paljud temaealised neiud, töötas ka Salme turbarabas pätsitõstjana.

"Rahvamajas olid tantsuõhtud, omad noormehed mängisid pilli, kui oli kinoõhtu. Elu käis, midagi polnud viga," meenutas vanaproua.

1974. aastal turbavarumine lõpetati ja siis üritati külal hinge sees hoida täispuhutavate madratsite ja turvavööde valmistamisega. Ja kui 1992. aastal ka lasteaed suleti, lahkus töö ja parema eluaseme otsingul enamik Rabasaare elanikke. Ainult 79-aastane Maie Pukk on jäänud.

"Rattaga toon toidu ja talvel kelguga. Ja nii ma elan siis," rääkis naine, kelle sõnul on Lehtsesse tal minna neli kilomeetrit. Teed hoitakse tema sõnul lahti sellepärast, et tal käib ajaleht, Virumaa Teataja.

Fotograaf, koduloolane ja paljude raamatute koostaja Rene Viljat ei usu enam, et küla õnnestub uuele elule äratada. Hoolimata sellest, et koht on ilus ja mitmed kaunid puithooned vääriksid säilitamist.

"Kuna Eesti Kaitsevägi himustab neid territooriume kätte saada, siis ainus mis siin toimuma hakkab, ongi võib-olla sõjaväeõppused," sõnas Viljat.