Huvitav, et kod. J. Leesment aastake tagasi nii kergelt pääses.

Rahva viha eest, ma mõtlen.

Kui teil veel meeles on, jäeti ju eelmisel aastavahetusel hümn mängimata. Mille asemel vastutustundetud isikud lasksid mingit kaheksakümnendate tilulilu. Oi häbi ja hukatust, karjatas eesti rahva hardam osa õiglases vihas. Kes vastutab ja keda külmaks teha.

Hukkamõistvad pilgud pidanuks tabama ka J. Leesmenti, kelle sõnadele mainitud poplauluke tehtud oli. "Helilooja" A. Mattiisenit ju enam kätte ei saa.

Mind igatahes tabas kommentaariumi hukkamõist, kui vana rahvavaenlasena arvasin, et mis siis nii väga juhtus, isamaalist laulu ja eestlaseks jäämist võib ikka laulda ning tegelikult oleks aeg Soome oma asemele oma hümn leida. Mingi, mille sõnu ikka kergesti peast teatakse ja mis ei jäta itku muljet, nagu paljud hümnid jätma kipuvad.

Ehk siis mõtlesin algul, et lõbustaks end niiöelda hurjutamisega: kae, kus, tema veel luuletab ka, lorilaulusepp, kelle viis hümni asendas jne. Ainult kallil valimiseelsel ajal oleks selline nali veel rumalam kui muidu.

Niisiis katsuks enamvähem korralik olla.

Siin juhtub, et kui inimesest mõtled miskite asjadega seoses, konkreetselt siis laulusõnadega, on silt küljes ja kummalised tagajärjed. Alustasin mina truuvisti algusest, esimesest osast "Aja palavik", kus Jüri häid riime ja rütmi laob ning pea hakkas kumisema. Mõni mees on täiesti ebamusikaalne, aga sina loed ja viis tekib taha. Viis, mida pole olemas, õnnetul-õnnelikul kombel nooti ka ei tunne, nii et eesti muusikaskeene ja Jüri luule on suurtest hädaohtudest pääsenud. Igal juhul oli huvitav olemine. Ajah, teema on umbes ühiskonnavaatlus, ma seda -kriitika sõna väga ei pilluks, aga kes tahab, see tahab. Ja kumiseb, no tõesti kumiseb, isegi kui vabavärssi pannakse.

Järgmine osa – on kuidagi naljakas rääkida suhteliselt õhukesest, nagu luulekogud on, kui mingist suurte sõnameistrite tellisest – pajatab vabamas vormis noorest east kuuekümnendatel. Mis on hästi lõbus, aga vahel sünge ka, kasvõi lugu heinakuhja põlemapanekust, et veidigi sooja saada, ei, seda ei teinud Jüri ise, vaid tema isa metsavennatööl.

Kolmas osa, "Peatage rong", läheks määratluse alla seiklusjutte siit ja sealt, eriti, kui väheke veini ja muid häid asju on antud. Kes on sel rongil olnud, leiab nii süngeid kui lustakaid äratundmisi. Mõnes kohas tänab veel õnne, et ise pole liiga kiirel rongil oldud. Kokku nimetaks teraapilisteks tekstideks. Tõsiselt. On raamatuid, mida saab kasutada kui elumere lained liiga üle pea käinud, jälle välja ujumiseks ning see osa on kindlasti sealt nimekirjast.

No ja neljas jupp on puhta armastus ja igatsus. Teagi, ehkki siin ka riimi ja rütmi jagub, olid vist vahepealsed vabavärsid oma töö teinud, enam väga pea ei kumisenud. Küll aga uiud tulid, et need kõlbaks mõnigi pähe õppida. Ikka tüdrukute hullutamiseks... kui nad muidugi tänapäeval veel luuletuste peale hullutuvad. Ei tea ju.

Ehk: no katsuge, hümnifännid, Jürile need isamaalised laulud kuidagi andeks anda.