Uku Masing on korra kirjutanud, et eestlased on salapärane rahvas. Milles siis see salapära seisneb? Eks ikka kõigepealt selles, et oleme siin Eestimaal püsinud tuhandeid aastaid. Oleme väga vana rahvas ja ime on tõesti, et koos baskidega ainsad, kes püsinud siinpool Peipsi järve Euroopas ühe koha peal nii kaua. Ja ilmselt olime 20 000 aastat tagasi Ukraina refuugiumis, kust tasapisi liikusime  praegusse elupaika. Ja kui mõtleme sellele, et indogermaanid tekkisid kuskil 3000–2500 aastat enne Kristust Kaspia ja Musta mere vahelise stepi alal, siis hämmastab küll meie iidsus. Meie sugulashõime on kadunud ja sulandunud, kuid ime küll -- meie oleme oma keelega veel alles -- ja isegi kõrgharidus toimib, kuigi meid on alla miljoni. Jah, see on tõesti ime, kui mõtleme praegusele maailmale.

Ja muidugi on kole, et nüüd anname esiisade positsioone ära, kui taganeme inglise keele ees. Meie tillukese rahva keel on ikkagi see, mis meid ühendab ja rahvuseks teeb. Keelest loobumine või sulandumine mõnda suuremasse keelkonda oleks meie hukatus. Jakob Hurt nimetas meid visaks rahvaks -- kas nüüd kaotame oma visaduse?

Aga millised saladused ilmnevad etnograaf Art Leete raamatust? Leete on peamiselt käinud komide ja hantide juures ja kõige huvitavam raamatus ongi see, millega ta on nende rahvaste juures vahetult kokku puutunud. Näiteks hant Sergei jutustus jääbki Leetele üpris saladuslikuks: "Sergei rääkis, et  jumal tappis tema tulevase naise, kui too oli veel väike laps." (Loos surid ka kõik Sergei õed-vennad ja ema.) Aga Art Leete oli oma silmaga näinud nii Sergei naist, kes oli elus ja ka ema oli kõbus. Siin on kummaline see piir surma ja jumalate maailma ja elavate vahel. Ja jääbki saladuseks (kahjuks!) selle loo mõistmine, kuigi Leete proovib kuidagi selle loo tähendust selgitada. Ilmselt erinevad hantide ja meie arusaamad jumalatest ja surmast ja elavate maailmast, või oleme midagi olulist unustanud oma teel, mis ei võimalda taibata hantide maailmamõistmist .

Venelased on olnud soomeugrilaste assimileerijad, vallutajad ja ekspluateerijad. Soomeugrilased ja Siberi väikerahvad on seetõttu alati venelaste vastu tõrksad olnud. Soome-ugrilased olid ju vabad rahvad, enne kui venelased hakkasid 8.– 10. sajandil nende maile tungima (Siberisse alles 16.-17. sajandil) -- väikerahvastelt  nõuti halastamatult jasakki ja joodeti neid viinaga. Põlgusega suhtusid vallutajad ja koloniseerijad väikerahvastesse, ka meid hüüti tšuudideks, mis ju tähendab "imelikke" ja ka tšuhnaadeks, mis lausa solvav.

Art Leete toob palju ühekülgseid näiteid vene etnograafidelt, kes muuhulgas ütlevad, et soomeugrilastel pole vaimset arengut. Aga kui me mõtleme samojeedide lugulauludele, mida jutustati päevade kaupa, või hantide kangelaslauludele, millele võrdset maailmas ei ole, siis on see vaimse arengu jutt muidugi läbini vale .

Tore on, et Art Leete vähemalt süüdistuse, nagu soomeugrilased laisad oleksid, kenasti ümber lükkab. Leete kirjutab, et logelemine -- pikutamine oma onnis, on tegelikult vaimne ja füüsiline ettevalmistus kurnavaks jahiretkeks. Leete kirjutab:  "Rousseau`liku suvalisuse varjus on soomeugrilased olnud salamisi usinad ja sihikindlad ammu enne kristlike, kapitalistlike ja kommunistlike tsiviliseerijate tulekut."

Aga pole ime, et soomeugrilased ja Siberi rahvad ei läbenud istuda etnograafidega tundide kaupa, andmaks andmeid oma rahva kohta. See veel ei näita, et soomeugrilane ei viitsi teaduslikku tööd teha. Ja nii on Art Leete raamatu huvipakkuvamaid osi etnograaf  Tatjana Moldanova kirjeldused, sest Moldanova ise on hant ja mõistab nende keelt, kellega räägib ega alahinda vestluskaaslasi.

Leete tavatseb tihti kasutada sõnu "häma" ja "udune". Muidugi jääb palju hämaraks ja uduseks, kui pole lähedust uuritavaga, kui ei teki sügavat usaldust. Moldanova ütleb, et inimese oleku kujundab tema jumalik saatus. Ja iga handi vastsündinu pühendatakse ülailma jumalale. Kasvades püüavad inimesed saada selle jumala sarnaseks, kellele nad on pühendatud. Jumalannade eeskujul püüavad püüavad naised endas arendada jumalikele kaitsjatele iseloomulikke omadusi ja mehed muidugi tahavad meesjumalatele sarnaneda. Tähtis on ka sünnipiirkonna kaitsejumala eeskuju, nagu kristlasele on Jeesus eeskujuks ja püütakse tema jälgi mööda käia.

Samojeedide lugudega on vanaaegsetel kirjeldajatel segadusi tekkinud. Ka meil joodi verd ja süüakse verekäkke ja verivorsti sööme praegugi, nii et meid sugugi ei ehmata jutt soomeugrilaste verejoomisest. Kõik näited, et soomeugrilased olid kannibalid, tulevad võõrastelt – muidugi naljakas on, et handid ohverdasid omal ajal peotäie julgeoleku ja partei ning omavalitsuse töötajaid, kas see aga tõsi on, mine võta sa kinni!

Ja kui etteheitena nimetati soomeugrilasi inimesteks, kes elavad antud hetkele, siis Jaan Einasto, meie targimaid astronoome, ütleb oma 90. eluaasta intervjuus, et ta elab nüüd ja praegu.

Kõige kurvem peatükk Leete raamatus räägib naftast. Hantide ja samojeedide maid rüüstatakse halastamatult. Päästaks ju väikerahvaid vaid see, kui igal rahval oleks oma vaba riik ja ta oleks omal maal peremees – kuni nad seda pole, nii kaua, kui Suur-Vene riik tapab, assimileerib ja röövib väiksemaid halastamatult, jääb vähe lootust nende kultuuride ja maade säilimisele.